Valminud on kolmas osa individuaalelamute tüüpprojekte tutvustavale näituseseeriale. Seekord on teemaks võetud 1970. aastad, mil eelmise kümnendi (1960ndad) lõpus levima hakanud monumentaalne modernistlik arhitektuur, mis on tuntud ka kui karniisarhitektuur, hakkas veelgi jõulisemalt jõudma individuaalelamute tüüpprojektidesse. Ühtlasi algab maapiirkondades tööstuslike peremajade kõrgaeg, mil hakkavad kerkima tänaseni tuntud tüüpelamud nagu Kullipesa ja Ants.


Kullipesa-5 Libatses, Pärnumaa. Foto: EAM Fk 2385


Monumentaalne modernism

1970. aastate monumentaalset modernismi saab käsitleda edasiarendusena 1960. aastate karniisarhitektuurist. 1960. aastate modernistlik arhitektuur hoidis ennast veel maadligi. Oluline oli hoida eluruumide sidet ümbritseva aia ja loodusega, mistõttu olid arhitektide seas populaarsed pigem ühekorruseline ja vertikaalselt nihestatud eramu. 


1970. aastate modernism muutub aga nö. julgemaks: kui 1960. aastate karniisarhitektuur rõhutas eelkõige horisontaalsust, siis nüüd tuli kõrvale ka hoone vertikaalsuse rõhutamine. Taas hakati projekteerima ka kahe täiskorrusega maju lisaks ühekorruselistele ja nihestatud korrustega majadele. Fassaadidel hakkab nüüd korraga esinema nii karniise kui ka jõulist vertikaalset liigendust akende, laudisest tahvlite ja heledalt krohvitud seinapindade vahel. Loodi seoseid ka lõunamaade arhitektuuriga: projekte rikastati rõdudega, lodžadega, terrassidega (sh. ka katuseterrassidega); suurenesid ka aknad. Jätkus lamekatuste kasutus, ehkki lisandus nüüd juba juurde Eesti sademeterohke kliimaga toime tulemiseks ka uusi hübriidseid katusevorme, mis proovisid kombineerida kaldkatust lamekatuse muljega (nt. karniisidega pultkatus, parapettidega ääristatud madal viilkatus, jne). Üks levinumaid välise puidupinna viimistlustoone, mis on antud perioodil peaaegu kõikjal kasutuses ja viitab jätkuvale põhjamaade ihalusele, on rootsi punane.


Allkiri: Projektid 85-74 Tabiveres, Tartumaa. Foto: EAM Fk 9382


Hoolimata sellest, et katusekorrusega (kõrge viilkatusega) majad ei olnud kooskõlas modernismi põhimõtetega ning olid juba 1960. aastatel moest kadumas, on nende ehitus olnud igal kümnendil järjepidev. Tegu on Eesti kliimat ja ehitustraditsiooni arvestades äärmiselt optimaalse elamutüübiga, mis hakkas 1970. aastate keskpaigast maapiirkondades aeglaselt tõusma taas au sisse (nt. EKE seeria Ants, arh. Ants Mellik). Nendest projektidest räägime pikemalt aga järgmisel näitusel.


Allkiri: Ants Ääsmäel, Harjumaa. Foto: EAM Fk 8215


Maaelamukooperatiivid

1970. aastateks olid kolhoosid lõpuks jalgu alla saamas: suurtoomine intensiivistus ja ehitustegevus ning palgad olid tõusuteel. Samas oli veel jätkumas endise viletsuse tõttu maapiirkondade tühjenemine, mille peatamiseks ja oskusstööjõu maal hoidmiseks oli vaja tõsta kolhoosiasulate atraktiivsust. 


1970. aastateks oli selge, et maaelaniku eelistatuim elamutüüp on siiski individuaalelamu ja mitte korter ega isegi ridaelamu. Seetõttu algas projekteerimisinstituutides taas arendustöö uute modernsete individuaalelamute projektide koostamiseks, mille püstitamine pidi toimuma võimalikult tööstuslikul ja optimaalsel viisil. Gaasbetoonist ja puitkilpidest elementidest monteeritavate elamute tehnoloogia oli olemas ka juba 1960. aastatel (https://evm.ee/maaarhitektuur/ajaveeb/uhe-erilise-tuup-maja-lugu-silikaltsiidist-eksperimentaalseeria-66-21).


Nüüd aga algab tööstuslike maaeramute kõrgaeg, mil hakati tõstma nii üldist ehitustegevust maal kui ka arendama kolhooside liikmetele kiiremat ja mugavamat viisi saada endale individuaalelamut – maaelamukooperatiivi astumine. Selleks asutati EKE Projekti juurde ka spetsiaalne üksus EKE Külatare, mis tegeles maaelamuehituskooperatiivide tegevuse edendamisega. Nende esimeseks reklaamprojektiks sai tänaseni tuntud seeria Kullipesa (arh. Tõnu Kull). Alguse saab ka puidust ruumelementidest elamute monteerimine EKE Tare eksperimentaalgrupi töö tulemusena, millest on meil varemgi juttu tulnud: https://evm.ee/maaarhitektuur/ajaveeb/esimesed-eke-tared.

Ruumiplaneeringud ja pinnanormid

Projektides hakkas võrreldes eelmiste kümnenditega ruumide ja ruutmeetrite hulk nüüd suurenema. Seda võimaldas mitte ainult elanike elatustaseme tõus, aga ka näiteks keskkütte võimalus, mis vabastab ruumiplaneeringu kompaktusest ja suitsukorstna ümber ringlemisest. Ehkki juba 1960. aastatel hakkasid planeeringud muutuma vabamaks, piiras nende avarust ahikütte kasutamine. Mida laiemaks hoonet ajada, seda rohkem korstnaid ja ahjusid läks maja keskel vaja, et seda ära kütta. Nüüd aga oli radiaatorkütte abil võimalik kütta igasuguse planeeringuga maju. Korstnate arv tegelikkuses ei pruukinud aga väheneda, kuna ahjude asemel köeti lisaks keskkatlale nüüd elutoas kaminat (elav tuli andis õdusust), saunakerist, pesukööki või ka näiteks köögipliiti (ehkki saadaval olid nüüd ju ka gaasipliidid ja elektripliidid).


Et püsida tollaste rangete pinnanormidega kooskõlas (kuni 5 eluruumi, elamispind kuni 60 m² ning üldpind kuni 110 m²), tuli elamut avarada õigel viisil. Suurendada ei saanud peamiste eluruumide ametlikku arvu ega suurust; küll aga sai maksimaalselt kasutada ära majandus- ja koridoripinda. See kutsus projektides esile ruumide kantimist, kus normist väljuv eluruum nimetati ümber abipinnaks (nt. pööning või veranda) või siis projekteeriti elamu suurendamiseks rohkem eri funktsiooniga abipindasid (garderoob, pimik, pesukuivatusruum) ja avaraid halle ja koridore, mille pindala oli vähem piiratud. 


Sageli projekteeriti majale ka saun, mõnikord lausa eesruumi ja kümblusbasseiniga saunakompleks. Planeeringu nö. kohustuslik osa oli nüüd ka garaaž, kuhu saaks paigutada värskelt soetatud žigulii. 1970. aastate lõpu poole hakkavad aga normid ka leevenema (kuni 6 eluruumi ning 127 m2 üldpinda).


Tüüpprojektide avaldamisest

Kui sõjajärgsel perioodil aitas individuaalelamuehitus likvideerida elamispinna puudust, siis 1970. aastateks oli riiklik elamuehitus jõudnud tasemele, kus eraehitus ei olnud enam nii oluline, pigem oli tegu eneseteostuse või viisiga pääseda pikast korterijärjekorrast. 


Individuaalehitajatele suunatud tüüpprojekte avaldati terve kümnendi jooksul vaid ühes, 1976. aastal avaldatud albumis: “Individuaalelamud: Eesti NSV-s ehitamiseks soovitatavate individuaalelamute projektid”. Album koondab peamiselt 1974. aastal toimunud lahtise arhitektuurikonkursi tulemusi, mille eesmärgiks oli koguda linnadesse ja alevitesse mõeldud individuaalelamute korduvkasutatavaid projekte (krundi suuruseks eeldatud 20 x 30 m). Album on sirvitav ka DIGARis: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:949019/489912/page/1.  


Albumis leidub väga mitmekesiseid projekte, millest mõni kompab lausa luksuslikkust. Neist autoritele tänavatel enim silma jäänud projektid on valitud ka näitusele, ehkki peaaegu et iga projekt antud albumis on nõnda omapärane ja mõni isegi ootamatu, et väärib peatumist ja uudistamist. 

Album ”Individuaalelamud: Eesti NSV-s ehitamiseks soovitatavate individuaalelamute projektid”


Rikkalik valik projekte oli ka maaelamukooperatiividel, kelle jaoks projekteerisid projektlahendusi nii EKE Projekt kui ka Eesti Maaehitusprojekt (EMP). Sellest perioodist pärinevad tüüpprojektid ja -seeriad nagu Kullipesa (EKE), Ella (EKE), Taru (EKE), Priit (EKE), Ants (EKE), Tare (EKE), Manni (EMP), Evi (EMP), Pille (EMP), jm.


Allkiri: Näiteid EKE Külatare tüüpprojektide kirevatest voldikutest


Kirjeldatud olude taustal koostatud tüüp- ja korduvkasutusprojektid on eksponeeritud meie uuel rändnäitusel, kus on esindatud kümnendi populaarsemaid projekte, millest mõnda kohtab peaaegu igas Eestimaa nurgas. Iga projekti kohta on toodud välja fassaadivaade, esimese korruse plaan ning näide reaalselt teostatud majast.


Näitusega saab tutvuda Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis kuni 2027 märtsi lõpuni. 


Kirjutanud Alois Andreas Põdra.