Ühe erilise maja lugu: Juuru õigeusu kirik

Õigeusu kirik on Eestis tegutsenud mitmeid sajandeid, kuid alles 19. sajandil algas suurem kohaliku elanikkonna üleminek õigeusku. Usuvahetus toimus mitme erineva lainena, Liivimaa kubermangu aladel varem, alates 1840. aastatest, Eestimaa kubermangus mõnevõrra hiljem, peamiselt 1880. aastatel. Esialgu puudusid uutel kogudustel oma kirikud ning tegutseda tuli ajutistes või pühakojaks kohandatud ruumides.

Ajapikku püstitati kogudustele peamiselt riigi või mitmesuguste õigeusu organisatsioonide rahalisel abil korralikud kirikud. Reeglina kasutati selleks erinevaid tüüpprojekte, mille autoriteks olid peamiselt Riias tegutsenud tuntud arhitektid. Näiteks ehitati Liivimaa kubermangu arhitekt Johann Friedrich Baumanni projekti järgi 1870. aastate algul Lõuna-Eestisse Haanja-Plaani, Ilmjärve, Kastolatsi, Nõo, Vana-Prangli ja veel mitu õigeusu kirikut. Samal ajal püstitati Riia arhitekt Heinrich Scheeli kahe projekti järgi Saaremaale 10 õigeusu kirikut. 1870. aastate teisel poolel kerkisid Pärnumaal Jõõpres ja Kergus kirikud, mille autoriks oli Robert August Pflug. Peterburi Keiserlikus Kunstiakadeemias arhitektuuri õppinud mees on muu hulgas projekteerinud ka Riia õigeusu katedraali ning endise Liivimaa rüütelkonna hoone, kus tegutseb praegu Läti Vabariigi parlament ehk seim.

Viljakas looja oli ka Riia piiskopkonna arhitekt Apollon Edelson, kelle erinevate tüüpprojektide järgi on üle Eesti kerkinud palju kirikuid. 7. märtsil 1887 andis Püha Valitsev Sinod välja määruse, millega lubas Riia piiskopkonnal asuda kaheksa uue kiriku ja kogudusehoone ehitamisele Eestimaa kubermangus, peamiselt Hiiumaal ja Lääne-Eesti mandriosas, mille tüüpprojektid valmistas jällegi Apollon Edelson.

Paar aastat hiljem lisandus nendega Eestimaa kubermangus veel Märjamaa, Risti ja ka Juuru kogudustele oma kiriku ehitamine. Kui kahe esimese puhul kasutati jällegi tüüpprojekte, siis Juuru õigeusu kirik kerkis arhitekt Erwin Bernhardi, kes oli toona ametis Eestimaa kubermangu insenerina, 1892. aastal tehtud eriprojekti alusel. 

Juuru õigeusu kiriku projekt, arhitekt Erwin Bernhard 1892. Rahvusarhiiv EAA.1655.2.3963

Juuru õigeusu kiriku tegi ainulaadseks tema ebasümmeetriline põhiplaan ning erandliku nurgakellatorni, samuti maakiriku kohta harukordse kahe altari olemasolu. Viimastest peaaltar oli pühitsetud Püha Vassilile ja kõrvalaltar Radoneži Sergius Imetegijale.

Juuru õigeusu kiriku nurgakivi pandi 5. juulil 1892 ning valminud pühakoja õnnistas 26. augustil 1893 Riia ja Miitavi peapiiskop Arseni. Kirikuhoone ehitustöid juhtis riikliku kümnikuna Lellest pärit Jakob Kõrgesaar, kes sai talvisel ajal palgaks 30 ja suvisel 50 rbl kuus. Plekk-katuse pani kirikule 1500 rbl eest Karl Jürgens. Säilinud on ka kaks kirikut ehitanud tööliste nimekirja, milles ühes on 39, teises aga 50 nime, kellest kõik on olnud eestlased.

Eesti õigeusu maakirikute hulgas erandliku sakraalhoone püstitamine sai teoks suuresti tänu Ufa kaupmehe Mihhail Pupõševi kapitalist tehtud annetusele ja Eestimaa kuberneri vürst Šahhovskoi kaasabile. See, et kaupmehe isanimi oli Vassili ja vürsti eesnimi Sergei, seletab ka kiriku kahe altari nimepühakute valikut.

Juuru õigeusu kogudus kasutas hoonet kuni 1961. aastani. Pärast koguduse likvideerimist kaks aastat hiljem anti kirik kohalikule Mahtra sovhoosile, mis kasutas seda viljahoidlana. Ühismajandi käes hakkas hoone lagunema, 1970. aastate lõpul või 1980. aastate algul tõmmati traktori abil maha viltu vajunud ja ohtlikuks muutunud kellatorn. Tänaseks on unikaalsest pühakojast alles jäänud peatumatult hävinevad varemed.

Teksti on kirjutanud Hanno Talving.