Käesolev artikkel on mõeldud lühisissevaateks Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste sarjas 21. novembril 2026 ilmuvale monograafiale „Elu algas soos: Uudismaa-asunduste rajamine Eesti Vabariigis aastatel 1928–1942“.



Palju on räägitud sellest, et 1920.–30ndatel aastatel rajati Eesti Vabariigis lisaks olemasolevatele vanataludele ca 56 600 uut talukohta, vähem on aga juttu sellest, et 10. oktoobril 1919 vastu võetud Maaseaduse alusel mõisatelt ja kirikutelt võõrandatud kultuurmaad said laiali jagatud juba 1926. aastaks.  Rahvas valgus maalt linnadesse, kus niigi oli juba tööpuudus. Ka iive oli püsivalt languses. Nendes oludes otsustas Eesti riik algatada ulatusliku programmi, millega püüti muu hulgas abistada paljulapselisi peresid. Selleks tuli asunduste rajamiseks kasutusele võtta ka riigi reservmaad, mis koosnesid peamiselt soodest ja märgadest metsamaadest. Neile maadele asumine aga nõudis enam ettevalmistustööd, kui asunikud ise oleksid jõudnud ära teha.


Nii jõutigi sinnamaale, et alates 1920. aastate lõpust hakati riigi eestvõttel rajama uudismaa-asundusi, mida kümmekonna aasta jooksul jõuti rajada veidi alla 200[1]. Kindlat arvu pole siiani kuskil avaldatud. Erinevad autorid on maininud nii arve 100 kui ka 200. Võtan usaldada arhiividokumente Asundusameti fondis, mis kajastavad spetsiaalselt selleks loodud asutuse tehtut kuni aastani 1942. Sealt võib leida väga erinevaid asunduste nimekirju, kuid põhimahus korduvad samad nimed. Kuna asunduste suurus varieerub neljast talundist kuni rohkem kui saja talundini, tuleb ka siin vaadata iga kord eraldi, kas on tegemist uudismaa-asunduse või hoopis vanade külade laiendusega või juurdelõigetega varem loodud taludele.

Uudismaadele talude rajamine polnud küll mingi uudne nähtus, aga selle tegevuse laiaulatuslikkus ja selge suunamine riigi poolt andsid kogu ettevõtmisele uue suuna. Seepärast on raamatus läbivalt kasutatud paralleelselt uudismaa-asundusega ka sõnavormi uudisasundus, nagu tegid seda ka paljud käsitletava aja teoreetikud ja praktikud. Kenasti on uudismaad defineerinud Peeter Rubel 1935. aastal ajakirjas Konjunktuur ilmunud artiklis: „Uudismaade nime all on meil tuntud need looduslikus olukorras seisvad võsastikud ja kännustikud, heina- ja karjamaad, milliste saagivõime tõstmiseks inimkäsi vähe või pole üldse aidanud kaasa.”[2]


Asundustegevuseks ehk asundamiseks nimetati tegevust, mille tulemuseks oli uute eluasemete tekkimine, kus inimesed nii elavad kui ka töötavad. Sisuliselt toimub maade jagamine talunditeks. Tänapäeval oleme harjunud kasutama maamajapidamise märkimiseks enamasti mõistet talu. Selles raamatus on kasutatud nii mõisteid talu kui ka talund. Pigem on siin emotsionaalne erinevus. Kui räägime päriseks ostetud talust, mõtleme eelkõige ühe pere kodu ehk elupaika, seevastu talundit käsitletakse alati majandusüksuse tähenduses. 


Vaadeldava perioodi ehk peamiselt 1930. aastate kirjalikes allikates kasutati aga mõistet talund laialdaselt. Ei maksa unustada, et sellel ajal toimus palju keeleuuendusi ja sageli moodustati liitsõnadest uued lühemad sõnad, nt talumajand, samuti nagu juba eespool mainitud uudismaa-asundusest sai uusasundus. Mõlemal juhul on aga tegemist ühele perekonnale kuuluva elupaiga ja suhteliselt väikese majandiga, mis hõlmab maavalduse koos eluhoonete, abihoonete ning nii majandatavate (aed, põllud, karja- ja heinamaad, mets) kui ka looduslike kooslustega (nt soo, ka osa metsa) koos elanike ja loomade ning töövahenditega. Üldjuhul on seal toimuvast tootmisest saadava sissetulekuga võimalik perel end ära elatada. Asundustalundite puhul tuleb kindlasti arvestada, et tootliku maa hulk moodustas seal kogu maast väga väikese osa.


Raamatus „Elu algas soos“ on juttu peamiselt asundustaludest ehk Riigikogu poolt 19. märtsil 1929 vastu võetud asunduskapitali seaduse[3] ja asundustegevuse korraldamise ajutise määruse[4] alusel riigi reservmaadele rajatud taludest. Kogu asundustegevust seati juhtima Põllutöökojaministeeriumi juurde loodud Asunduskomisjon (a-st 1935 Asundusamet), mille ülesandeks sai riigi tagavaramaadele ja soodesse uusasunduste kavandamine ja rajamine. Juba asunduse planeerimisel koostati asunduse kava, kus oli määratud talude paiknemine, juurdepääsuteed, võimalikud ühiskasutuses olevad hooned ja ka eriotstarbelised väikekohad (eluasemekohad) nagu rätsepale, kingsepale, sepale või ka isegi kordnikule. Asundustegevuse siirdumine Eestis peamiselt uudismaadele nõudis riigi poolt eelnevaid laiaulatuslikke maaparandus- ja muid sellega seonduvaid töid.

1920ndate lõpust sai alguse 13 aastat kestev sooasunduste rajamine. Esimeseks selliseks asunduseks sai Harjumaal Peningi vallas rajatud Pikavere-Suursoo, kus alustati mõõtmis- ja kuivendustöödega 1930. aastal ja juba järgmisel aastal rajati teedevõrk. Suursoo asundamisega sooviti saada laiemalt kogemusi soode asundamise alal.


Pikavere-Suursoo asunduse planeerimiskava. Asunduskomisjoni brošüür. Arhitekt Erika Nõva (EAM 4557 Ar 22.1.12)

Juba Pikavere-Suursoo asunduse rajamise algusaastatel tabas Eestit nagu kogu ülejäänud maailma ränk majanduskriis. Sellest hoolimata suudeti 1935. aastaks asunduses tööd lõpetada. Majanduskriis kasvatas aga tööpuuduse ka Eestis enneolematusse kõrgusse ja asundustegevuse jätkamise eesmärgiks sai tööpuuduse likvideerimine. Nii võeti ette Pärnumaal Lepplaane asunduse rajamine, kuhu kavandati asustada Pärnu tööturul registreeritud töötuid. Võimalus oli neid rakendada ka asunduse rajamise eeltöödel. Pärnumaa oma riikliku reservis olevate rohkete sooaladega tundus perspektiivikas piirkond asundustegevuse laiendamiseks. Nii alustatigi peale Lepplaane töid veel ka Timmkanalis (hilisem Võiduküla), Kilksamaal, Virunas ja üliambitsioonika plaaniga rajada Kärgu-Pööraveresse pärast turbaväljade koorimist Eesti suurim 200 taluga (!) asundus.


Ehkki  asundamine käis üle Eesti, sai teiseks väga ulatuslikuks piirkonnaks Virumaa. Lisaks põllumajandusliku kasutusega asundustele, millest suurimaks Eestis saigi Peresaare, rajati mitmeid asundusi tööstuspiirkondadesse. Asundusameti ja linnade koostöös rajati ka Tallinna külje alla Õismäe ja Nõmme linnaga piirnevale alale Mustamäe asundus.

 

Riik ei suunanud mitte ainult ümberasumisprotsessi ja ei aidanud maad kuivendada ning teid rajada, vaid hakkas jõuliselt kaasa rääkima ka uute loodavate asunduste arhitektuuri osas. Lisaks planeeringute koostamisele, hakati Asundusameti arhitektide poolt koostama ka hoonete kavandeid. Töötati välja tüüpprojektid ja soovitavaks sai väidetavalt traditsioonist lähtuv koosehituse tüüp. Juba 1920ndatel hakati jõuliselt propageerima tulekindlaid ehitusmaterjale. Uusasunduste puhul sai selleks meie külamaastikul seni tavatu betoonkivi nii müüri- kui ka katusekivina.


Vastvalminud hoone Laane asunduses. 1936–1938. Filmiarhiiv (EFA.279.A.716.191)

Kivihoonete seinad võõbati valgeks, kollakas või roosakaks ja katused – nii puit kui ka betoonkivikatused punaseks. Isegi toonane üks tunnustatuim taluhooneid kavandanud arhitekt August Volberg soovitas näiteks tsementkatusekividest katused värvida Veneetsia punase värvimullaga, sest „punane katus andvat hoonele elava ja armsa ilme ja ta sobivat ka hästi rohelise ümbrusega, mis omane taluehitusele”.[5]

 

Ehkki enamikku 1930ndatel rajatud uudisasundustest on jäänud meenutama vaid varemed, arhiividokumendid ja toonased ajaleheartiklid, leidub mõningaid üksikuid, mille käsi on ka paremini käinud. Silmas on siin peetud neid, mis asuvad tänapäeval potentsiaalsetele töökohtadele lähemal või millel on hea ühendus tõmbekeskustega nagu Pikaverel ja Pillapalul. Mõned asundused on tänaseks sulanud orgaaniliselt kokku uute asumitega, nagu Õismäe ja Mustamäe asundus Tallinnaga või isegi Kilksamaa, kus tänu nõukogude ajal rajatud aianduskooperatiividele käib vähemalt hooajaliselt vilgas elu.


Peresaare koolimaja aastal 2026. Elo Lutsepp

 

1920.–30. aastate asundamise poliitilis-propagandistliku eesmärgi on väga selgelt sõnastanud kirjanik, toonane propagandatalituse kultuurinõunik Henrik Visnapuu 1935. aastal:

Käesoleva ja tulevate põlvede ideaaliks aga on asustada tihedalt kõik vähegi kõlvulised maad, et ükski võõras rahvaseeme siin idanema ei mahuks. /…/ Ei ole kahtlust, et eesti rahvas viib lõpuni Balti ranniku Eesti osa kultuuristamise. Selleks on meie tõul kõik voorused olemas. Kui rahva tahe juhitakse asjatust poliitilisest võitlusest loomingu juurde – uudismaa viljelemine on rahvuslik looming – siis saabuvad ajad, mil tunneme tõelist rõõmu meie kaunist kodumaast. Sest juba nüüd seisame uue ajastu ees. Seal, kus kohises põlislaas ja ringutas kännustik – seal seisab juba uus kodu ja kasvavad akna all astrid. (Uus Eesti, nr 20, 7.10.1935, lk 7)

Tänapäevaselt sõnastatuna oli 1930ndatel uudismaadele asunduste rajamise näol tegu suurejoonelise sotsiaal- ja regionaalpoliitilise „kinnisvaraarendusprojektiga“, mille käigus muudeti vastloodud asundustes drastiliselt nii ajalooliselt välja kujunenud loomulikku maastikku jälgivat asustusstruktuuri kui ka isalt pojale edasi antud ehitustavasid. Betoonkivi, mis seni oli üldse suhteliselt vähe kasutamist leidnud ja kindlasti mitte taluarhitektuuris, sai normiks. Toona rajatud uuselupaigad on ka hävinud asundustes oma suhteliselt võrdselt väljamõõdetud kinnistuid ja põllulappe eraldavate noolsirgete teede ja kuivenduskraavidega tänaseni jälgitavad.


Ametnikud Võiduküla sooasunduses, 1930ndad. Eesti Põllumajandusmuuseum (EPM FP 120:19/n)

 
Artikli on kirjutanud Elo Lutsepp.

[1] RA, ERA.1650.1.131. Selles säilikus on andmed 160 asunduse kohta, aga see nimekiri oli ilmselt pikem.


[2] Rubel, P[eeter] 1935. Uusi teid Uudismaade ümberharimisel. – Konjunktuur nr 2, lk 102.


[3] Riigi Teataja 1929, 29, 263.


[4] Riigi Teataja 1929, 57, 398.


[5] Volberg, August 1930. Hoonete välisest värvimisest. – Uus Talu, nr 7, lk 235.