Juuniküüditamisega 1941 viidi Eestist vägivaldselt ära umbes 10 000 inimest, kellest rohkem kui pooled ei jõudnud enam kunagi tagasi kodumaale. Üks silmapaistvaid Eesti talusid, kus elu katkes 14. juunil 1941, oli Meltsa-Tõlla Vana-Karistes Mulgimaal. Tähelepanuväärne on see talu olnud oma panuse poolest Eesti põllumajanduse arengusse. Ega muidu poleks Tõlla talu peremeeste tegevus pälvinud põllumajandusteadlaste Ülo Olli ja Anto Juske tähelepanu, kes nendest kirjutasid oma artiklis Tõlla talu ja selle peremehed Hans Meltsased (Agraarteadus. III. 1-2. 1992). Ega muidu poleks ka juba 1920-1930. aastail Tõlla talust mitu korda ajakirjanduses juttu olnud (vt näiteks ajaleht Kaja 1922, ajaleht Uus Eesti 1934, 1939, ajakiri Agronoomia 1934, ajakiri Põllumajandus 1934,1939).

 

Niisugune nägi Meltsa-Tõlla kunagine häärber välja 2025. aasta suvel. Hea, et katus on uus ja korralik. Heiki Pärdi

 

Suure Tõlla Villemi talu nr 6 (rahvakeeli Meltsa-Tõlla), kus maad oli 150 hektarit, ostis Vene kroonumõisast Vana-Karistes omale päriseks senine rentnik Hans Meltsas (1841-1904), kelle isa Villemi järgi oli talu saanud oma lisanime.

Hans Meltsas viis oma talu nii kõrgele järjele, et sinna tuldi majandamist õppima teistestki taludest. Leiutajavaimuga peremees olevat teinud valmis Eesti esimese kartulipanemismasina, torukraavide kinniajamise höövli, hobustega veetava teehöövli, puust kivitõstmiskraana ja mõndagi muud. Tema olevat ka Eesti talumeestest esimesena, juba 19. sajandi lõpus, hakanud silo tegema. Eeskuju oli ta võtnud Voltveti mõisast. Silo tehti maasse kaevatud augu sisse, ent tulemused teda ei rahuldanud ning ta loobus sellest. Uuesti hakkas silo tegema tema poeg Hans 1920. aastail. Vana Hans Meltsas oli ka agar seltskonnategelane – ta oli nii Viljandi kui ka Halliste põllumeeste seltsi liige ja asutaja. 1904. aastal sai Hans Meltsas töö juures õnnetult surma. Väärib eraldi märkimist, et 30 aastat pärast tema surma ilmus selle lihtsa taluperemehe mälestuseks pikem kirjutis ajakirjas Agronoomia.


Hans Meltsas oma perega aastal 1898: naine Tiina (1864-1943), tütar Maria (1886-1955) ja poeg Hans (1889-1942). Pildistanud Jaan Riet. Erakogu

 

Vaade Meltsa-Tõlla talule 1930. aastail. Esiplaanil põlluheinarõugud, taamal talu hooned – vasakul rehi-kuivati, paremal paistab suur laudahoone ja häärberikatus. Erakogu

 

Eriti põnev hoone oli vana, kelpkatusega rehi-kuivati, mida omaaegses koguteoses „Pärnumaa” on peetud Tõlla vanaks rehemajaks. Erakogu

 

Heinatööl. Erakogu

 

Linatööl. Erakogu


Tõlla töömehed liiviga talu õuetiigis kala püüdmas. Erakogu

 

Üks vana Hans Meltsase mitmeist leiutistest oli hobusega veetav teehöövel. Erakogu

 

Isa tööd jätkas vääriliselt tema poeg Hans Meltsas (1889-1942), kes oli põllumajandust õppinud Königsbergi Ülikoolis, ent tervise tõttu jäi diplom saamata. Ta ehitas valmis suure ja moodsa elumaja, haris üles sooheinamaid, arendas heinaseemnekasvatust, tegi väetamiskatseid ning tegeles tõuaretusega. Meltsa-Tõlla talust sai õppekatsemajand, kus Tartu Ülikooli üliõpilased praktikal käisid.


Talu uus elumaja-häärber ehitati kokku vana rehemaja rehealusega, kuhu tehti hobusetall. Peretoast läks otseuks talli. See osa lammutati maha nõukogude ajal. Erakogu

 

Ajaleht Kaja kirjutas Tõlla talust 1. augustil 1922: „Õppereis kodumaa majapidamistesse. „Tõlla” talu on waatamisewäärt just oma haruldaste maaparanduse tööde poolest. Talu asub peaasjalikult raba peal ja soo põllukstegemine ei ole siin mitte kerge töö olnud. Sooparandusetöid on „Tõllal” alustatud juba 60 aastat tagasi praeguse peremehe wanaisa ajal, jätkanud on algatud tööd isa ja wõib olla, läheb alles pojal korda seda lõpetada. Kolm põlwe järgimööda on siin kiwirahnude wahelt suure wisadusega kraawisid kangiga läbi raiutud, soode wahel teed sisse ehitatud, neid sügawalt kiwidega täidetud. Neljasajawakamaaline „Tõlla” talu „kõlbmata maa” sees on ligi 50 wersta kraawisid, mille tagajärjel see kõik lokkawateks wiljapõldudeks on muutunud.

 

Ilmselt oli see põld rukki all lausa lookas olnud, sest hakk on hakis kinni – selline oli Meltsa-Tõlla talu Vana-Karistes Mulgimaal, mille bolševikud hävitasid. Paremal seisab valges rõivas peremees Hans Meltsas. 1930. aastad. Erakogu

 

„Tõlla” taluomanik hra Meltsas töötab hoolega heinaseemne kaswatuse alal, kaswatab suuremal määral aruheina seemet ja parandab heinasorte. Nii on hra Meltsasel korda läinud meie metsikust keraheinast uut sorti saada, mis hiljem walmib ja selleläbi heinasegusse paremini kõlbab kui senised keraheina sordid. Edasi huwitab hra Meltsast rooside kultiweerimine. Huwitaw oli näha weel hra Meltsase konstrueeritud tihasetoitmise abinõu, mille läbi tihased aeda meelitatakse, kus nad rohkesti kahjulikka putukaid häwitawad.
Huwitawad on ka praeguse peremehe isa poolt konstrueeritud kiwitõstmise ja -wedamise riistad, mille abil töötamine lihtne ja kerge. Niisama on sellesama isiku poolt konstrueeritud torukraawide kinniajamise raam“.

Kuna tegemist oli eeskujuliku ja moodsa talumajandiga, oli see 1930. aastate teisel poolel pandud kirja ühe ekskursioonitaluna, kuhu toodi põllumajanduslike õppereisidest osavõtjaid. Selle kohta oli Hans Meltsasel oma arvamus: „Viimasel ajal tahetakse õppereise ühendada lõbureisidega ja peatutakse ringreisidel ka kuurortides. Selle tagajärjel pool õppereislasist ei ole põllumajandusest üldse huvitatud, kui nüüd üks osa õppereislasi majapidamises ringi käib, siis pooled jälle jäävad autosse ootama ja on väga rahutud, kui teistel majapidamisega tutvumine küllalt kiiresti ei edene. Aga et autos ootajatel ka liiga igavaks ei läheks, siis peab nende lõbuks ka grammofoni või lõõtspilli välja tooma“. (Põllumajanduslikkude õppereiside korraldamisest. Agronoomia, 1935, nr 8)

1939. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli talul kokku maad 156 ha, sellest põllu- ja aiamaad 50 ha, kultuurheinamaad 18,5 ha, kultuurkarjamaad samuti 18,5 ha. Aias oli 120 õunapuud, 15 ploomipuud, 10 kirsipuud ja 85 marjapõõsast ning 30 m² vaarikaid ja 20 m² maasikaid. Hobuseid oli talus 8, veiseid 27, neist 18 lüpsilehma, sigu 26, lambaid 23, kodulinde 52 ning 12 mesiperet. Masinaist oli Tõllal olemas üks aurumasin ja viljapeksumasin, viljakiirkuivati ja mitmed muud põllumajandusmasinad ja -riistad.


Talus oli kokku 23 ehitist, sealhulgas kolm elumaja. Peamajas oli 12 eluruumi, siin oli vesivarustus ja elekter, kahes väiksemas töölistemajas vastavalt neli ja kuus tuba.  Lautu oli talus kolm, ühes oli ka vesivarustus ja elekter.


Lisaks oma pere neljale inimesele töötas talus veel kaheksa palgalist. 


Peremees Hans Meltsas oma tööpere liikmetega laadapildil. Erakogu

 

Talus oli oma väike vesielektrijaam, eeskujulikud majandushooned, puukool, aiand, mesila jne; reovett puhastati tiikide süsteemi abil. Tõlla oli kirjatalu, kus oli ka oma telefon.

See kõik lõppes 1940. aastal, mil pere aeti talust välja. Punavõimu tegutsemisviisi äsja anastatud maal iseloomustab hästi üks Tõlla peremehe Hans Meltsase 1941. aasta algul kirjutatud dokument.

 

„Pärnu maakonna Prokuröörile

                                                                  Hans Hansu p. Meltsas

                                                                  Riia tn. N 54 Pärnu

23. nov. 1940 a. riigistati minu talumajapidamine Tõlla N 6, väiksed kohad N III ja N IV. Minul oli talus II klassi punasekarja sugulava, heina ja vilja sordikasvatus, sordiarendus, tunnustud puukool jne.

Väikeste kohtade peale N III ja N IV (umbes 22 ha) ei olnud eeskirja riigistamiseks. Protesteerisin selle maa ülevõtmise üle. […]

Minule ei ole veel tänase päevani välja antud sundkorras võõrandatud eluta ja elus inventari nimekirja. Palusin suusõnal seda nimekirja mitu korda sovhoosi juhatajalt August Reinolalt. Kui seda nimekirja detsembri kuus 1940.a. palusin Tõlla sovhoosi juhatajalt Märt Arro ja Jaan Margipõld (raamatupidaja) juuresolekul, siis keeldus tema seda päris kategooriliselt mulle välja andmast.

27. I 1941. a saatsin sovhooside valitsusele palve, kus muu seas oli: „Palun mulle välja anda natsionaliseeritud inventari ja tagavarade nimekiri sest muidu üldse ei saa vältida arusaamatusi“. […]

Minult võõrandati sundkorras palju kraami, mis on minu ja perekonna isiklik varandus. Näiteks: voodipesu, voodid, käterätikud, söögilaud, linoleumist põrandavaip, noad, kahvlid, lusikad, taldrikud, pajad, pannid, toolid, seep, tšekkidega saadud petrooleum, nisujahu, manna, räimed, seened, liha, suhkrupeedid jne. Minul on üles pidada summa kuus perekonnaliiget. 76 aastane ema, haige vallasnaine, kes on kaotanud 100 % tööjõust, kolm alaealist last, 4, 7 ja 13 aastased. Ise olen kaotanud 80 % töövõimest (arsti tunnistus). Juhin Prokorööri tähelepanu, et meie töötasime korralikult suve läbi, andsime talu kõige paremas korras üle ja väga suurte tagavaradega ja selle juures ei jäetud ega antud mulle isegi niipalju toiduaineid, et oleksin saanud perekonda talvel paar kuud toita.

Võõrandati väga palju kraami, mis mina kogusin teaduslisteks katseteks ja leiutisteks […]

Praegu olen väga raskes seisukorras. Olen küll kaugemalt maad saanud [H. Meltsasele anti 15 ha asendusmaad Rajangu vallas], aga ilma inventarita ja toiduaineteta ei ole midagi peale hakata.

16. aprill 1941 Pärnu             H. Meltsas“

 

Nagu kirjast näha, võeti perelt ära lisaks kinnisvarale, inventarile ja loomadele

ka kõige lihtsamad tarbeasjad ja toiduained – ühesõnaga „tehti uhas vuuk“.

Talu ülevõtmise dokumendis (varade hindamise akt, 20. november 1940,

ERA-275.1.31, Tõlla-Villemi talund)

16.12.1940
on kõige muu kõrval (kokku 205 eri kannet) väga täpselt üles kirjutatud ka kogu see tarbevara. Kantselei inventar: kirjutuslaud, 4 tooli, 2 pinki, riidenagi, (petrooli)laualamp, vakstust lauakate, linoleum põrandavaip. Võõrastetoa inventar: voodi, voodikott, voodilinad, tekid, laud, kolm tooli, padi. Kodumajanduse inventar: seinakell kapis, söögilaud, kolm pinki, kolm lauda, kaks taburetti, neli tooli, säng, leivanõu, leivalabidas, kaks plekist kätepesuvanni, kaks pange, kaks emailpange, vaskpada, kaks malmpada, pajapink, trummel, viis küpsetamispanni, kaks joogikruusi, kaheliitrine nõu, kaks kohvikannu, leheriiul, 17 lusikat, 18 savikaussi, lihamasin, 11 paari nuge-kahvleid, kööginuga, 14 plekktaldrikut, 14 savist kohvikruusi, kaks petrooli-seinalampi. Lõpuks on nimistus ka kodumajapidamise tagavarad: 130 kg liha, 30 kilo räime, 100 kilo nisujahu, 60 kg kruupe, 50 kg tangu, 100 kg leivajahu, 100 kg kaalikaid, 200 kg värskeid kapsaid, 300 kg hapukapsaid, 50 kg ube, 30 kg sibulaid.

14. juunil 1941 Hans Meltsas arreteeriti ja saadeti vangilaagrisse, samal päeval küüditati Siberisse tema perekond.


NKVD ülekuulamisprotokollis on tema sotsiaalne päritolu kirjas kui “mõisniku poeg“ ja „mõisnik“, mis oli ka põhjus tema arreteerimiseks. Temalt üles kirjutatud isikliku vara loetelus oli nüüd veel ainult kaks tooli, kaks lihtsat voodit, üks sohva ja üks madrats. Kõik muu oli ära võetud juba 1940. aasta lõpus nagu ta oma kirjas prokurörile teatas.


Hans Meltsas suri tuberkuloosi tõttu 7. jaanuaril 1942 Sverdlovski vangilaagris.

 

Tõllal oli ka korralik, 12 perega mesila. Erakogu

 

1923. aastal ehitatud häärber on puust, kahekordne väga avar maja, mille põhja pindala on 312 m². Kõige suurem ruum oli siin tööpere jaoks tehtud peretuba (41 m²), kuhu sovhoosi ajal seati sisse uus pidusaal ja ehitati lava. Esialgu jäi uus maja kokku vana hoone rehealusega, kuhu tehti hobusetall. Peretoast läks otseuks talliruumidesse. Tollane saal asus maja vasakus tiivas ning selle kõrval oli peremehe kabinet. Sisustus ja sisekujundus oli lihtne, sest sellele peremees erilist rõhku ei pannud.


Talu ülevõtmisel punavõimu poolt 1940 on vastavas aktis ka väga täpselt kirjeldatud kõiki talu hooneid, sealhulgas elumaja:

„Elumaja koos talliga. Elumaja mõõdud 26,00 x 12,00 x 3,30 mtr. Palkehitus laudvooder, laastukatus, ahjud ja pliidid korras, siseehitus hää. Paraadtrepi väljaehitus 6,00 x 2,90 x 2,80 mtr. laudehitus, do 4,80 x 1,80 x 2,70mtr. Postehitus, köögi sissekäik 2,16 x 1,60 x 2,70 mtr laudehitus. Elumaja väärtus 7000 kr. Talliosa mõõdud 13,10 x 12,90 x 2,70 mtr palkehitus, väljaehitus 8,60 x 2,60 x 2,70 mtr, palkehitus. Väärtus 500 kr“.  Huvitav on see, et Tõlla talu ühe kõige tähelepanuväärsema ehitise – viljarehe  (vt pilti nr 4) väärtust on selle akti järgi hinnatud kõrgemaks isegi elumajast – 8000 krooni: „Rehi koos kuivatusega 31,00 x 12,00 x 3,00 mtr. Palkehitus, laastukatus. Kuivatuse esikülg kivist, siseehitus hää“. Kallilt (à 5000 kr) on hinnatud ka suurt (576 m²) laudvoodriga sõrestikehitusega viljaküüni, suurt karjalauta koos kanalaga „kiviosa 25,00 x 8,40 x 3,40 mtr. Kiviosa väljaehitus 4,80 x 8,00 x 3,40 mtr. Puuosa 17,00 x 4,80 x 3,40 mtr palkehitus. Kanalaosa 11,00 x 3,70 x 2,30 mtr. Palkehitus“. Sama kalliks on hinnatud isegi suhteliselt väikest palkidest viljaaita (17,70 x 7,25 x 3,00 m = 128 m²). Muudest hooneist on väärtuslikumaks (4500 kr) hinnatud veel sepikojaga ühe katuse all olevat sulastemaja: „Sulastemaja koos sepikojaga a)eluruumid osa 11,00 x 8,00 x 3,20 mtr, püstpalkehitus. Kolme korteriga, siseehitus pooleli. B) sepikoja osa 6,00 x 7,40 x 3,20 mtr. Püstpalkehitus. Kogu hoonel laud-liistvooder. L. katus“. Seevastu teist, kahe korteriga palkidest sulastemaja („siseehitus hää“) väärtust on hinnatud ainult 2500 krooni peale. Muudest hoonetest on märkimisväärt Eesti taludes haruldane väike (22 m²) elektrijõujaama – palkidest laastukatusega hoone 5,50 x 4,00 x 2,30 m) ning silohoidla (69 m²) – „12,55 x 5,50 x 2,90 m, vahvärkehitus, laastukatus“. 


Kokku võeti Meltsasel käest ära 26 hoonet, nende seas peale nimetatute veel sigala koos jahuaidaga, ait, saun, piimaruum, puukuur, kaks korralikku võlvitud kartulikelder, sulaste loomalaut koos kuuriga, seitse erineva suurusega heinaküüni ning turbaküün. Aktis on kirjas ka 3500 meetrit kiviaeda ja 6300 meetrit traataeda, lahtisi põllukraave 30 350 meetrit ning mis eriti tähelepanuväärne – 53 500 meetrit ehk 53 kilomeetrit torukraave ehk salakraave ehk drenaaži! See kinnitab veelkord tõsiasja, et Tõlla talu oli mitu põlve oma liigniiskeid maid kuivendanud ja parandanud ning saavutanud silmapaistvaid majandustulemusi (vt artiklit Tõlla talust ajalehes Kaja).


Mulgimaa tollase elukorralduse seisukohalt on tähelepanuväärne, et Meltsase peres ei tehtud mingit vahet oma pere inimeste ja palgaliste vahel – kõik Tõlla talu inimesed sõid ühes lauas. 19. sajandi teisel poolel eraldusid päris-talupere ja tööpere Mulgimaal teineteisest üha enam, mida väljendas ka eraldi leivas olemine ehk söömine.

 

Meltsa-Tõlla eluaegne töömees oli kuulsa Viljandi fotograafi Jaan Rieti (1873-1952) vanem vend Hans (1867-). Ei ole välistatud, et suure osa ülesvõtteid Tõlla talu elust ja inimestest on teinud Jaan Riet. Erakogu  


1941. aasta algul loodi Eestis endistest riigimõisadest ja suurtaludest 27 „supersovhoosi“, mis koosnesid hulgast väiksemaist majandeist. Väike sovhoos tehti ka kahest Tõlla talust (teine oli naabruses asunud sama suur Tõlla Jaak ehk Saapa-Tõlla). Tõlla sovhoos oli väheldane, majandas päris kenasti ning kujundas Saapa-Tõlla ja Meltsa-Tõlla talu ümber väikese keskasula. Kõik talu hooned olid kasutusel ja hoiti heas korras. Majandi kontor koos klubisaali ning elukorteritega asus tublisti ümber ehitatud Meltsa-Tõlla häärberis. Allkorrusel oli vene ajal 11, üleval 7-8 ruumi.


Meltsa-Tõlla talu peahoone sovhoosi kontorina aastal 1962. Eesti Vabaõhumuuseum

 

1970. aastail, pärast seda, kui väike sovhoos liideti sundkorras Tihemetsa sovhoostehnikumiga, muutus Tõlla ääremaaks ja jäi tasapisi unarusse. 1990. aastail tagastati talu pärijaile, kel omavahel tekkis päranduse jagamisel probleeme. Praegu on taluhooned paraku tühjad ning suurem jagu ka hävinud. 


Häärberi endisesse peretuppa, kus olid elanud talu palgalised, tehti vene ajal teatritegemiseks ja kinonäitamiseks sovhoosi klubisaal koos väikese lavaga. Heiki Pärdi 2000