Ühe erilise maja lugu: Kadrina jaamahoone

24. oktoobril 1870 avati Narvas pidulikult Balti raudtee regulaarsele reisi- ja kaubaliiklusele. Balti raudtee ehitamine 1869-1870 oli tihedalt seotud Palmse mõisniku Alexander von der Pahleniga, kes oli Balti Raudtee Seltsi juhatuse esimees ning üks Peterburi ja Tallinna vahelise ühenduse rajamise peamisi eestvedajaid.

Paldiski ja Tosno vahelisel 390 versta ehk 416 kilomeetri pikkusel raudteel oli 21 jaama. Neist Eesti alal paiknes 14 jaama, mis nagu mujalgi Vene raudteedel oli jagatud viide klassi. Suuresti parun Pahleni erahuvist lähtudes rajati raudtee trassile Palmse mõisale kõige lähemale, Rakvere ja Tapa jaamade vahele Kadrina jaam, millest sai Pahlenite kodujaam. 

Kõik jaamad said vastavale klassile ette nähtud tüüpprojekti järgi püstitatud jaamahoone. Ainsa erandina on senini rõhutatud just Kadrina jaamahoone eripära. Paljud Eesti raudtee ajalugu uurinud autorid on arvanud, et tänaseni säilinud ja üheks Eesti kauneimaks peetud Kadrina jaamahoone ehitati 1870. aastal A. von der Pahleni tellitud eriprojekti järgi, kus paiknesid ka paruni eraruumid. Tegelikult on see tunduvalt hilisem, sest Kadrinas on olnud kaks jaamahoonet ja nende mõlema aluseks oli samuti tüüpprojekt.

Kadrina esimene jaamahoone püstitati tõepoolest 1870. aastal Balti raudtee madalaima ehk V klassi jaamale ettenähtud tüüpprojekti järgi. See nägi ette L-kujulise põhiplaaniga ühekordset puithoonet, mille põhiosa mõõtmetes 3 × 6 sülda, vinklikujuline osa mõõtmetes 2,70 × 2,90 sülda. Jaamahoone põhiossa oli planeeritud keskne kitsas koridor, sellest paremale tööliste kasarmu, vasakule pisike reisijate ooteruum ja telegraafi ruum ning esimese telegrafisti ühetoaline korter. Vinklikujulisse ossa tuli paigutada teise telegrafisti ühetoaline- ning teemeistri kahetoaline korter, samuti kõigi elanike ühisköök. Sama projekti järgi ehitati näiteks ka Klooga jaamahoone, mis on tänaseni säilinud.

Kadrina esimese jaamahoone teeb siiski eriliseks asjaolu, et kuigi selle alumine korrus järgis väikeste muudatustega ettenähtud V klassi jaama tüüpprojekti, siis sellele ehitati peale osaliselt teine korrus, kus olid tõepoolest kaks parun Pahleni eraruumi. Selle juurdeehituse laskis A. von der Pahlen teha täielikult omal initsiatiivil ning Balti raudtee juhatus seadustas selle tagantjärgi 10. veebruaril 1871, ühtlasi määrates, et nende ruumide ehitus- ja hilisemaid ülalpidamiskulusid raudtee ei kanna.

1893. aastal Balti raudtee riigistati ning liideti senise Pihkva-Riia raudteega. Seni eravalduses olnud Balti raudtee infrastruktuur oli vananenud ega suutnud teenindada kasvavaid reisijate- ja kaubavoogusid. Seetõttu võeti 1895-1898 riigi poolt ette Balti ja Pihkva-Riia raudtee hoonestuse ja taristu ulatuslik moderniseerimine. Suurt rõhku pöörati eelkõige madalaima ehk V klassi ja pooljaamade arendamisele. 

1895-1896 ehitati uued ajakohased kivist ja puidust jaamahooned Auvere, Kehra, Kohtla, Lagedi, Lehtse ja Sonda pooljaama. Need hooned püstitati kahe uue väljatöötatud tüüpprojekti järgi. 

1898. aastal võeti ette ka Kadrina jaama uuendamine – vana reisijatehoone lammutati ning selle asemele ehitati uus, rikkaliku puitpitsiga dekoreeritud jaamahoone. 

1898. aastal ehitatud Kadrina teine jaamahoone. René Viljati erakogu

Peahoone püstitati täpselt sama tüüpprojekti järgi kui Auvere, Kehra, Kohtla ja Lehtse, kuid neist erinevalt tehti Kadrina jaamahoone puidust. Kadrinaga samasugused puidust jaamahooned ehitati ka Narva ja Peterburi vahele Kikerino, Voiskovitsõ ja Vruda jaama, kuid need on tänaseks kõik hävinenud.

Kõigis neis jaamahoonetes oli sarnane ruumilahendus: hoone keskosas üldine ootesaal ja pagasi- ning lambiruum, ühes tiivas I-II klassi reisijate ootesaal ja daamide tuba tualettruumidega, teises tiivas jaamaülema kontor ning telegraaf. 

Kadrina uues jaamahoones paruni eriruume ei olnud ega saanudki olla – esiteks oli tegu tüüpprojektiga ja teiseks oli Alexander von der Pahlen surnud 1895. aastal ehk kolm aastat enne hoone valmimist. Sellegipoolest on Kadrina jaama lugu intrigeeriv: erakordseks teeb selle esimese jaamahoone unustusse vajumine ning parun Pahleniga seotuse ülekandumine hilisemale, tegelikult üsna tavalisele jaamahoonele. 

Kadrina jaam 1910. aasta paiku. Mehis Helme erakogu

1980. aastatel jäi Kadrina jaamahoone kahjuks kasutuseta ja laguneb tasapisi. 2017. aastal tekkis korraks lootus tuua see Eesti Vabaõhumuuseumisse, kuid paraku EAS muuseumi suurejoonelisele projektile „Impeeriumi pärand Eesti külas“ Euroopa Liidu jagatud raha ei eraldanud.

Kadrina jaama looga saab põhjalikumalt tutvuda 2024. aastal ilmunud väljaandest Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetised nr 8.

Kirjutas Hanno Talving.