1936. aasta
kevad-talvel alustas Asundusametis töötanud arhitekt Erika Nõva Nõmme linna
äärealale kavandama Mustamäe asundust. Oma tööst ja tollastest oludest on Erika
Nõva üsna põhjalikult kirjutanud oma mälestustes. (Lass 2006) Oluline on
märkida, et see oligi esimene kord, kui Erika Nõval oli võimalik tutvuda
kavandatava alaga ka looduses. Varasemate asunduste kavandamisel pidi ta
töötama planeeringud välja teiste poolt kogutud eelandmetele toetudes
kontorilaua taga, sest need asusid Tallinnas sedavõrd kaugel. See maa-ala
erines teistest varem tema poolt kavandatud asundustest, sest siin oli elu juba
varasemaltki. Paar aastat varem algasid tööd varasemalt Haabersti mõisale
kuulunud Õismäe rabas.
See maa-ala asus Glehni pargi ja Vääna raudtee vahel. Enamik tulevase asunduse territooriumist oli kaetud metsaga, mida läbisid kaks olemasolevat teed: põhja-lõuna suunas Kadaka tee ja lääne-ida suunas Harku tee, mis kulgesid piki liivaseljandikku. Selle seljandiku all oli mitmeid allikaid, mille tõttu oli aegade jooksul pinnas soostunud (turbakihi paksus 1–2 m). Soine oli varem ka maa-ala lõunapoolne osa, kust I maailmasõja eel oli mets maha lõigatud. Kuivendustöid oli juba varem teostatud, nii et seal kasvas asunduse kavandamise ajal juba noor männimets.
Erika Nõva koostatud Mustamäe asunduse planeerimiskava. Allikas: Eesti Arhitektuurimuuseum
Valdav osa maa-alast, mis paiknes põhja pool Harku teed, oli kaetud
täiskasvanud okasmetsaga. Mustamäe asula põhja- ja idapoolsel alal oli osalt
lagedamat ja mineraalsemat maad. Planeeritava ala suurus oli ca 60 ha ja kruntide suuruseks oli ette nähtud 3–5
ha.
1936. aasta talvel valminud planeerimiskava kohaselt võeti kasutusele olemasolevad teed. Peaaegu kõik trapetsikujulised krundid planeeriti lühema küljega Harku tee äärde (praegune Tähetorni tänav). Tänav sai kujundatud lameda kaarena. Kahjuks ei arvestatud aga Erika Nõva soovitusi metsa säilitamise osas, nii et metsa võeti maha Metsavalitsuse poolt veel pärast asula planeerimiskava koostamistki. Suuremal osal kruntidel, mis asusid Harku tee ääres, tuli seetõttu hooneid rajada kännustikualale. Nendel kruntidel jäi küll metsa kasvama põhja poole (ca ¼ krundi suurusest). Samuti jäi tänu arhitekti sekkumisele alles teisel pool Harku teed kasvanud noor okasmets.
Samaaegselt planeerimiskavaga lahendati ka ehitustüübi valik, ette antud tingimustes nõuti ka Mustamäe asunduses koosehituse rakendamist. Mustamäe asundusse oli plaanis anda krundid peamiselt linnateenistujatele. Seepärast ei olnud seal tegemist traditsiooniliste taluhoonetega nagu paljudes teistes üle Eesti rajatud asundustes, vaid pigem linnamajapidamistega, kus oli soovi korral võimalik ka loomi pidada ja aiandust arendada. Majandusruumid nähti ette vastavalt maa suurusele (1 lehmale) ja eluruumid (3 tuba + köök). 1937. aasta kevadel asuti krunte välja loosima. Kandidaatide seast valiti välja asunikud, kellest eeldati võimalikke aianduse arendajaid. Erika Nõva väitel soodustati neid, kes pidid lahkuma riigivanem K. Pätsi maavaldusest Pirita-Kosel. (Lass 2006: 38) Seejärel loositi krundid.
Suurem ehitustegevus Mustamäel algas alles 1937. aasta kevadel. Asunduse kiiremaks hõlvamiseks võttis riik kanda poolte kruntide hoonestamise. Üks krunt asunduses eraldati ka Ilmar Breibergile, kes oli Erika Nõva-Breibergi abikaasa. Asundusameti ettevõttel ehitati esimeses järjekorras 6 maja. Kõik riiklikult rajatavad hooned ehitati Erika Nõva koostatud koosehituseprojektide (ERA.1650.3.67 ja ERA.1650.3.70) järgi kohapeal valmistatud betoonkividest nopsa-süsteemis. Projektidega ei kaasnenud tehnilist seletuskirja ega tööjooniseid, oli vaid ehituse eelarve, milles loetleti tööde liigid.
Erika Nõva koostatud koosehituse kavand (ERA.1650.3.67)
Samal ajal alustasid ehitustegevust ka need, kes ehitasid ise riikliku laenuga, näiteks Bormeister (elumaja ja majapidamishooned ühendatud talituskäiguga) ja Koitmets (elumaja ja majapidamishoone eraldi). Jaan Koitmetsa hoonete projektid on tellitud hoopiski Põllutöökoja Ehitustalitusest. Nende puhul oli tegemist lahus asetseva puidust elumaja ja betoonkividest majapidamishoonega. Viimase puhul kohtame koosehituse tüüpprojektis ettenähtud elupinna asemel kanalat, mida valgustab kolm 9 ruuduga akent. Kohal, kus koosehitustel paiknes tavaliselt karjaköök, näeme sellel kavandil sauna.
Bormeister soovis suurt elumaja ja suurt lauta sellest võimalikult kaugemale. Laut pidi olema elumajaga ühendatud talituskäiguga. Majavaldaja lootis eduka küülikukasvatusega rikkaks saada. (Lass 2006: 39) Bormeistri elumaja puhul kohtame juba selgelt linnamaja, mille mansardkorrusele on kavandatud kolm tuba, millest üks on läbikäidav. Alumisel korrusel on köök ja söögi-elutuba omavahel ühendatud kahelt poolt avatava seinakapiga, et lihtsustada toidu serveerimist. Samuti näeme köögi kõrval teenijatuba. Peale selle on alumisel korrusel veel kas tuba. Neid ja söögi-elutuba kütab vaid üks suur ahi. Alumise korruse toad on hästi valgusküllased. Magamistuba saab valguse nurgaaknast, mis esineb sageli tolle aja funktsionalistlikel linnaeramutel. Linlikuna mõjub ka maja parempoolsele küljele kavandatud terrass, kuhu pääseb alumise korruse nurgatoast. Kui viimast mitte arvestada on hoonel kaks sissepääsu. Külgmisest pääseb teenijatuppa ning ülemisele korrusele.
Jaan Koitmetsa hooned (valmimisjärgne foto; ERA.1650.3.69)
Bormeistri elumaja kavand (ERA.1650.3.71)
Ka Reilid ei tahtnud ehitada Mustamäe ehitustüübi kohaselt. Nendele tegi arhitekt Johannes Ilmas individuaallahenduse, kus eluhoone on puidust ning tsementkivist majandusruumid on suuremad kui tüüplahendusel.
Reilide maja kavand (ERA.1650.3.68)
Eraldiseisvate eluhoonete kavanditel kohtab ümmargust koridori- ja
nurgaakent. Nagu eelpool mainitud, sai samasse asundusse krundi ka Erika
Nõva-Breiberg, kes loomulikult kasutas oma majapidamise rajamiseks enda poolt
koostatud eriprojekti.
Ehituse käigus korrigeeris ta korduvalt elamu projekti. Elumaja seinade kerkides tundus mäe poolt vaadates ehitus üsna madal. Selle tunde tekitas maja asukoht orus ja selle ümber kasvavad kõrged puud. Seepeale otsustas Erika Nõva tõsta hoone seinu lae pealt 140–150 cm. Sama võtet oli Erika Nõva kasutanud varemgi, Lepplaane asunduses olid tema kavandatud Anton Adamsoni hoonel pööningukorruse ruumide seina tõstetud umbes 1 m võrra. (ERA 1650.3.1071) Vähene tõstmine poleks andnud vajalikku efekti. See soodustas ka katusekorruse, kuhu kavandati neli tuba (kaks neist ühendatavad lükandustega) paremat kasutamist.
Erika Nõva elamu Tallinnas Tähetorni 6. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum
Kõikide Mustamäe betoonkivist hoonete välis- ja siseseinad krohviti (Nõva enda hoone puhul oli välisseinte krohvile lisatud vesiklaasi). Ka siseseinte puitvooderdis krohviti. Krohvimine aitas kaasa hoone soojustamisel. Enamik hooneid Mustamäe asunduses olid laastukatusega. Arhitekti oma maja oli kavandatud algselt põletatud savikivikatusega. Et aga ühe hoone puhul omanik loobus algselt soovitud rookatusest, otsustas Erika Nõva kasutada seda materjali oma kodu juures. Rehielamute puhul kohatud rookatus mõjub raskepäraselt ja hoonele toekat mahtu andvalt, Nõva elumaja juures seda tunnet ei teki. Algul kerget võõristust tekitav tsementkivi ja rookatuse kokkusobitamine on selle hoone puhul erilist aktsenti andev. Eeskujulik täielikult linlik eramu oleks nagu läbi selle rookatuse seotud majaomanike juurtega. Aktsendi hoonele annab katusealuse nurgapost, mis telliti arhitekt Edgar Velbri isalt, kes oli hinnatud tisler. Materjal saadi oma krundilt.
Poolt esimest korrust hõlmav eluruum on avatud voolav ruum, mida võib
ilmselt lükandustega kaheks jagada. Eluruumist pääseb verandale, mida kroonib
puulõiketehnikas laudpiirdega rõdu, kuhu pääseb teisel korrusel paiknevast
magamistoast. Praktilise ja rahuliku puhketsooni vabas õhus moodustab kuuri
seina äärde kavandatud katusealune. Ka selle hoone juures kohtame kahte ruumi
valgustavat funktsionalistlike eramute juures levinud nurgaakent. Hoone on
siiani pere valduses ja heas korras.
Asunduse rajamisel puutusid asunikud korduvalt kokku majanduslike raskustega: asunikele ettenähtud ehitussumma (5000 kr.) osutus liiga väikeseks teede, kuivendussüsteemi ja ehitustööde teostamiseks ja Mustamäe asundustüübi järgi ehitamiseks (ehitustüüp oli küll algul sellekohaselt arvestatud, kuid vahepeal tõusid hinnad ja muutus olukord). Kohaomanikel tuli töö käigus juurde maksta, et ehitusi lõpetada. Vahel kärbiti ka ehituse mahtu, jäeti ära kuur ja veranda (nt Nurme maja). Eriti jäid võlgadesse need, kes ehitasid suuremamahulisi ehitusi eriprojektide järgi (Bormeister, Koitmets) ja kes olid sunnitud tegema lühiajalisi kõrgema protsendiga laene, mida nad ei suutnud tasuda.
Nõukogude okupatsiooni ajal tehti asundusmajadesse korterid ning talumaad tükeldati individuaalkruntideks. Neljateistkümnest talust moodustus koguni 160 väikest kinnistut. Rajati kümmekond uut tänavat. 1958. aastal liideti asundus Tallinna linnaga.
Mustamäe asunduse hooned on tänaseks osaliselt säilinud ja jälgitavad ka Tähetorni tänavalt. Eristamaks 1950ndatel rajatuid hooneid asunduseaegseist, võib vahet tuvastada peamiselt vaid katusekalde järgi, mis aja jooksul muutus järsemaks.
Erika Nõva eramu on aastast 1999 tunnistatud riiklikuks mälestiseks.
Asunduse kujunemisloost tänapäevani on Martin Nurme kirjutatuna ilmunud „Mustamäe asunduse ajalugu“ (2014 ja täiend. 2025). Raamat on saadaval ka Eesti Vabaõhumuuseumi poes.
Kasutatud allikad:
- EAM 22.2.682. Erika Nõva maja projekt
- EAM 4573Ar22.1-28 Mustamäe asunduse planeerimiskava
- ERA.1650.3.67. Mustamäe asunduse asundustalu nr A-87
- ERA.1650.3.68. Mustamäe asunduse asundustalu nr A-88
- ERA.1650.3.69. Mustamäe asunduse asundustalu nr A-89
- ERA.1650.3.70. Mustamäe asunduse asundustalu nr A-90
- ERA.1650.3.71. Mustamäe asunduse asundustalu nr A-91
- ERA 1650.3.1071. Lepplaane asunduse asundustalu nr A-218
- Lass, Anne (koostaja) 2006. Arhitekt Erika Nõva. Minu töö ja elu. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum
- Nurme, Martin 2025. Mustamäe asunduse ajalugu. Tallinn: Perioodika Repro OÜ
Artikli on koostanud Elo Lutsepp.