1919. aasta Maaseadusega läksid mõisatelt võõrandatud maad suures osas ümberjagamisele asunikutaludeks. Paraku lõppes jagamisele minev maatagavara juba 1925. aastaks, maasoovijate hulk aga ei paistnud vähenevat. Maade jagamisega tegelesid peamiselt kohalikud omavalitsused ja asunikud pärinesid suuremas osas ikka nö omakandi inimeste hulgast – need olid peamiselt endised mõisatöölised ja -moonakad, aga maale asus ka palju Vabadussõjast osavõtnud töölisi linnadest. 


1929. aastal loodi asundustegevuse korraldamiseks Põllutööministeeriumi juurde asunduskomisjon (a-st 1935 asundusamet), kelle ülesanneteks oli muretseda elamiskõlblikud maad, teostada neil esialgseteks vajadusteks planeerimis- ja maaparandustööd, rajada juurdepääsuteed ja ehitada hooned. Üha enam tuli päevakorrale ümberasumine hoopis kaugematest paikadest.

1920. aastate lõpus tuli valitsusel lahendada aga ka erakorralisi olukordi, mille peamiseks põhjuseks olid Eesti Vabariigi koosseisu läinud Petserimaad 1928. ja 1929. aastal tabanud äärmuslikest ilmastikuoludest tingitud üleujutused, mis raskendasid niigi keerulist majanduslikku olukorda riigile strateegiliselt olulises piirkonnas. Petserimaa oli sel perioodil Eesti kõige tihedamini asustatud maakond, kus ka hoonete tervishoiutingimustele mittevastavus tuli kõige selgemalt esile. Petserimaalaste murest võib Postimehest lugeda 1928. aasta lõpul mitmelgi korral: 

/…/ Muljed on kurvad. Kulje vallavalitsuses leiduvate riigi kinnisvarade maksuameti ametliste andmete järele on vallas elavatel elanikkudel perekonna kohta keskmiselt 1 tiin (1 tiin = 1,0925 hektarit ) maad. Vähe on neid, kellel maad rohkem, kuna aga neid, kellel vähem kui üks tiin, või kellel seda üldse ei ole, on ümmarguselt 50 protsenti. Selle maa hulka on arvatud ka hoonete all olev ja ka kõlbmata maa. Nii räägivad ametlikud andmed, kuid tegelikult ei ole kasutamiseks maad teps mitte niipalju, sest iga aasta regulaarselt ujutab vesi üle umbes 30 protsenti ja veega üleujutatud kohtadelt ei ole midagi enam saada. Käesoleval aastal vesi tuntavalt kõrgem ja sellepärast üleujutatud maa protsent kõrgem. On külasid, näiteks Satserinna vallas Issadi ja Krupa, Kulje vallas Rožitsa, Seltsi, Budovitschi, Suhlovo, Dalnevo, Drisliviku ja palju teisi, kus vast küla kohta üleujutamata jäänud ainult 1-3 tiinu ja seegi maa on enamasti hoonete all. 


Heinasaagist ei saa juttugi olla, see on eranditult hävitatud. Suvel vahetpidamata kestnud vihmavalingute tagajärjel on metsadest ja soodest igasugust prahti kantud ojade ja jõgede kaudu järve, mille tagajärjel vesi järves sogaseks ja kaladele väljakannatamatuks muutunud ja kalad teistesse kohtadesse rännanud. 


/…/ Küsimuse peale, mida arvavad siinsed kalamehed Paldiskisse, Leetse-Pallaste asundusse koloniseeritud Seltsa küla kalameeste uuest elukohast ja seisukorrast, vastati, et nemad nõus oleks isegi halvemaid tingimusi vastu võtma ja oma koduküla maha jätma. /…/ (Postimees 1928, 12. oktoober ja 30. detsember).

Esimesena alustati riigi ettevõtmisel Leetse-Pallaste rajamist. Esialgu oli maatükke reserveeritud vaid 17, avaldusi maa ümberasumiseks tuli aga paarsada. Ühest Satserinna vallast pärit maataotleja avaldusest võime lugeda: 

/.../ Issadi küla, kus minu alaline elukoht, asub väikeste saarekeste peal, kus vesi on saarekesed niivõrd veikesteks uhtunud, et niipaljudel elanikkudel elamine võimata ja vesi majasi järve uhtuda ähvardab ja elamise täitsa võimatuks teeb, sellepärast palume lahkelt meie palvet esimeses järjekorras rahuldada. /.../  (ERA.1650.1.358).

 

Kõigil maataotlejail oli tegevusalaks märgitud kalapüük. Petserimaa kalamees ei olnud huvitatud põlluharija tööst, kuid kujunenud äärmiselt raskes seisukorras ei saanud teist valikut olla.


Ümberasuja pidi olema või omama:

  1. vanaduse poolest noorepoolne või keskealine, tugeva tervisega mees;
  2. elujõulise ja terve perekonnaga;
  3. võimalused – kas otsekohe või oma kinnisvarade realiseerimise teel sisse maksta koha omandamisel vähemalt 400-500 kr.
  4. omab kalapüügiriistu ja väikekoha pidamiseks tarviliku põllumajandusliku inventari.

Tähtis on, et üleasundatavad perekonnad oleks vabad lahtistest nakkushaigustest. (ERA.1650.1.245).

1927.–29. aastal toodi 14 perekonda Petserimaalt Kulje vallast Suure-Seltsõ külast esialgu Paldiskisse, kus 6 perekonda paigutati elama Paldiski linnavalitsusele kuuluvale pinnale Poska tn 8. Ülejäänud pered majutati ajutiselt Pallaste mõisa peahoonesse ja Leetse mõisa kõrvalhoonetesse.


Asundusamet oli veel tollal igal pool asundustöödega üle koormatud, nii oli jäänud siinsete kruntide hoonestamine hiljaks. Kuna maa oli veel riigi omandus, kus iga ehitustegevus viidi läbi kindla plaani järgi, siis ei saanud asunikud ka ise mingisuguseid ajutisi hooneid hakata rajama. Õieti puudus tahegi selleks, sest öeldi: „Kui nad siia on meid kutsunud, siis antagu meile ka majad elamiseks.“ (Rahvaleht 1939, 5. august).            

      

Petserimaalaste talud asusid ühel pool teed pikas reas, mille poolitas Leetse mõisa kompleks. Tegu oli kaluritega, mistõttu otsustati rajada väikesed 2–7 ha kalurikohad. Hoonestamisel kasutati kahte erinevas mahus hoone projekti.  

Arhiivimaterjalide hulgast võib Leetse asunduse puhul leida ühe Anton Soansi projekti, mis oma erakordsuses annab põhjust oletada, et tegu on suvitajate majutamiseks mõeldud hoonete kavandiga (ERA.1650.1.245). Kunstiajaloolane Karin Hallas on neid nimetanudki suvemajadeks. 


Ülemisele korrusele on ette nähtud 2 tuba, teise korruse seinu katab nn Poola laudis. Projektil näeme paekivisoklit, fotol aga põllukividest ehitatud sokliosa. Kui tähelepanuta jätta hoone teine korrus, sarnaneb ruumijaotus paljuski Põhja-Eesti tüüpi rehemajale.


Arhitekt Anton Soansi poolt koostatud koosehituse projekt. (1930)


Arhitekt Anton Soansi projekteeritud asunikumaja Leetse asunduses. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum, 1930ndad.

 

Asunikud võisid ise valida kahe projekti vahel. Suurem osa asunikest valis kallima, s.o kahekorruselise eluosaga hoone kavandi. Üldiselt ei hoolitud hinnast, sest mitmekordsete abisaamiste järel oldi juba harjunud mõttega, et küll riik maksab. Nii pilkasid nii mõnedki suurema maja kasuks otsustanud väiksema maja kasuks otsustanuid: „Vot naljakad seltsimehed - nad ei oska võtta, kui neile pakutakse. Hoiate Eesti riigi varandust kokku. A vot, mis meil viga elada – laseme omale kahekordse maja püsti lüüa.“ (Rahvaleht 1939, 7. august).

Kuna asundus asus suvituspiirkonnas, ehitati suurema hoone teisele korrusele eluruumid, et neid peamiselt Tallinnast pärit suvitajatele välja üürida saaks. Hooned said rajatud palkidest, kõrge raud- ja paekivi sokliga, laudad ehitati puhtad, st betoonpõrandaga. Viiel hoonel olid keldrid ehitatud eluruumide alla, nelja hoone juures osutus see aga liiga kõrge põhjavee taseme tõttu võimatuks. Ka väljakäigud oli võimalik elumajaga kokku ehitada ainult seal, kus maapind seda võimaldas.


Neli peret valisid aga ettenägelikult poole odavama variandi, kartes edaspidi sattuda makseraskustesse. See kujutas endast puidust koosehitust, mis oli kaetud püstlaudisega. Kahjuks pole õnnestunud leida selle koosehituse projekti. Küll aga võime ühest neist hoonetest ettekujutuse saada värvikast järjeloost:

/…/ Paar maja veel ja olemegi Kotini ukse taga. See on koguni lihtne elamu, pealt püstlaudadega vooderdatud madal ühekordne majake. Maja otsas asub sama katuse all kuur ja laut. Kui õuele tuleme, on just käsil katuse värvimine. Värvimist toimetab Kotini neljateistkümneaastane heledapäine lokkispeaga poeg Vassili. Paar aastat noorem tütar Nadja on hoolega ametis tule tegemisega värvipaja alla. Osa katust on juba punaseks värvitud. „Vot, õige värv“, hüüab Setkin, kui näeb vanaisa Kotinit. /…/ Setkin kordab oma mõtteleiutist: „Ma ütlen sulle, mees, et vot, see on õige vene katuse värv.“ (Rahvaleht 1939, 12. august)

 

Peale nende üheksa suurema ja nelja väiksema puithoone ehitati asunduskomisjoni ettevõttel Leetse kaluriasundusse katseehitusena ka üks väiksem tsementkividest hoone, et välja selgitada tsementkivihoone ehituskulud ning tsemendi kui ehitusmaterjali sobivus maahoonete ehitamisel (ERA.1650.3.176). 


Nopsa-süsteemis ehitatud koosehitus (elumaja osa kahetoaline, vahekuur ja laut) oli rajatud paekivist vundamendile ning hoonet kattis tsementkivist katus. Ka selle hoone laut oli betoonpõrandaga. 


Hoone ehituskulud osutusid aga väga kõrgeks: esiteks sellepärast, et kogu töö tehti palgatööjõuga ja teiseks ei olnud ehituskohal tsementkivide valmistamiseks sobivat kruusa ning seda tuli vedada mererannalt.


Eelpool kirjeldatud suuremamahulisest asunikumajast on kriitiliselt kirjutatud Rahvalehes, et eluhoone teise korruse on "targad arhitektid" teinud ilma kütteta ja selle seinad ei ole võimelised pidama üldse mingit soojust. Ning et kümmekond aastat pärast valmimist olid majad hallid ja seinapraod vett täis imbunud ning palgid mädanenud, majade ümber ei olnud ühtki lillepeenart ja aialipid olid puseriti. (Rahvaleht 1939, 17. august).  


Meenutades, millistest oludest uued asunikud pärit olid, oli kogu külakorraldus nende jaoks täiesti uus kogemus. Mõned pered ei suutnudki kümne aasta jooksul kohaneda nende jaoks äärmise eraldatuse ja vaikusega. Peamiseks tegevusalaks sai kalapüük, sibivedu ja suveperioodil majutuse pakkumine. Põllumajandus jäi vaid kõrvaltegevusharuks peamiselt oma pere tarbeks.

1939. aastal Venemaaga sõlmitud baaside lepingu järgselt rajati 1940. aasta kevadel asunduse kohale nõukogude sõjaväebaas ning saabus korraldus evakueerida Paldiskist ja selle ümbrusest kogu elanikkond. Seepeale saatsid asunikud põllutööministrile kollektiivse kirja:

1928 a. evakueeriti meid Petseri maakonnast Leetse asundusse elamiseks ja määrati meile maatükid, mis olid söötis ja ülesharimata, nüüd kus oleme viimased ülesharinud ja puhastanud, ning möödunud suvel omad põllud seemendanud, ja nüüd on meie maaalad loovutatud Nõukogude Liidu Mere baasi valdusse ja meie oleme sunnitud jällegi oma maaalalt lahkuma teadmata kuhu.(ERA.1650.1.245).


Kalurielamu umbes kümmekond aastat pärast valmimist. Foto: Eesti Rahva Muuseum (Fk 3039:4) 

 

Selles kirjas palutakse 4 perele uut maakohta vähemalt 2 ha põllumaaga Saksamaale ümberasujate maadest. Siin puudub täpsustus, keda nende asunike all konkreetselt silmas peetakse. Soovitakse ümber asundada 13 perekonda. 


Ühest ammusest poolikuks jäänud eravestlusest kunagise Leetse asuniku järeltulijaga selgus, et nende pere koliti Tallinnasse. See oli perele justkui loteriivõit! On teada, et juba 1946. aastal rajati Leetse-Pallaste asunduse maile raketibaas. Kunagisest riigi poolt rajatud kaluriasundusest pole tänaseks midagi säilinud.


Kirjutanud Elo Lutsepp.

 

Kasutatud allikad ja kirjandus:

  • ERA.1650.1.245 Toimik Kloostri vallas Leetse kaluriasunduse maade omandamise, maasaajate valiku, planeerimis- ja ehitustööde, sisseseadelaenu andmise jne kohta. L-d 118, 137 ja 147.
  • ERA.1650.1.358 Asunduskomisjon. Maasooviavaldused Läänemaalt. L 1, 3, 5, 7 Palved Satserinna vallast Petserimaa Riigimaade Ülemale (17.10.1928).
  • ERA.1650.3.176. Leetse-Pallase asunduse asundustalu nr A-107 (Vaariku).
  • Hallas, Karin 1999. Puitarhitektuur stiiliajaloo kandjana. – Eesti Puitarhitektuur. Estonian wooden architecture. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum, lk. 55.
  • Peipsi soodest Paldiski paekaldale. Vene küla Põhja-Eesti Rannikul, 2. – Rahvaleht, 5. august 1939, lk 4, nr. 182.
  • Peipsi soodest Paldiski paekaldale. Vene küla Põhja-Eesti Rannikul, 3. – Rahvaleht, 7. august 1939, lk 4 nr. 183.
  • Peipsi soodest Paldiski paekaldale. Vene küla Põhja-Eesti Rannikul, 6. – Rahvaleht, 12. august 1939, lk 4, nr. 188.
  • Petserlased valmis kodukülasid maha jätma. – Postimees, 27. oktoober 1928, lk 3.
  • Petserlased Läänemaale. – Postimees 30. detsember 1928, lk 9.
  • https://www.mil.hiiumaa.ee/xx/Harjumaa-Paldiski-Leetse-I-raketibaas.pdf 
  • https://www.mil.hiiumaa.ee/xx/Harjumaa-Paldiski-Leetse-II-raketibaas.pdf