Karl Tihase sündis 27. mail 1914 Tomski kubermangus (tänapäeval Kemerovo oblast) Mariinski maakonnas Koltsovka külas eestlastest väljarändajate peres. Eestis on tema juured Rõngu kihelkonnas: tema vanaisa Jüri sündis 1835. aastal Valgutas, isa Julius 1875. aastal Aakres. Perekonnanime kuju oli tollal Tihane.
Poisi koolitee algas eestikeelses kohalikus 4-klassilises külakoolis, edasi tuli õppida vene keeles. Andekat noormeest aitasid elus edasi erakordne töökus ja tähelepanuväärne joonistamisoskus, aga ka mõistvad toetajad. Õnnekombel jäi Karl Tihase puutumata 1937. aastal Koltsovka küla tabanud massilisest represseerimisest, mille käigus kadusid jäädavalt tema isa, vend ja onud. Külge kleepunud silt „rahvavaenlase poeg“ tegi ettevaatlikuks ja jäi teda saatma kuni omaste rehabiliteerimiseni 1960. aastatel.
Oma töömehepõlve keskkooli joonistusõpetajana alustanud noormees lõpetas 1945. aastal kiitusega Novosibirski Arhitektuuri- ja Ehitusinstituudi ning töötas seal kolm aastat joonistuskateedri õppejõuna. 1948. aastal tuli Tihase Eestisse ning võeti joonistusõpetajana ametisse tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegu: Tallinna Tehnikaülikool) arhitektuurikateedrisse. 1952. aastal sai Tihasest graafikakateedri juhataja, tihedalt TPI-ga seotuks jäi ta elu lõpuni.
Kirglik taluarhitektuuri uurija
Esiisade maale tagasijõudnud Karl Tihase leidis siin oma tõelise kutsumuse – tema elutööks sai eesti taluarhitektuuri uurimine. Juba esimesed suved kodumaal viisid ta pikkadele retkedele Eesti küladesse ja taludesse, kaasas pliiatsid ja joonistusmapp, ainsaks sõiduvahendiks algul turult ostetud kasutatud jalgratas, hiljem Kolhooside Valitsuse auto ning alates 1956. aastast legendaarne “Pobeda”, mis kenitleb edevalt nii mõnelgi toonasel fotol. Olles sündinud ja kujunenud täiesti erinevas kultuurikeskkonnas alustas ta justkui puhtalt lehelt, vaatas Eestimaad esmaavastaja õhina ja kirega.
Karl Tihase uurimistegevus langes aega, mil nõukogude võim oli võtnud suuna talude likvideerimisele ja kolhoosikeskuste rajamisele. Tihase tajus kohe senise külapildi kaduvust ja selle jäädvustamise olulisust. Siinjuures tuleb imetleda tema suhtlemisoskust: tema varaste välitööde taustal kumab ju küüditamisjärgne raske aeg. Ometi avanesid Tihase ees maainimeste maja- ja aidauksed, õuele tariti vanavara, pakuti kehakinnitust ja öömaja. Küllap oli siin oma osa tema loomupärasel sarmil, teatud omamehelikkusel, huumorimeelel, aga ka asjatundlikkusel ja ülevoolava lopsakusega väljendatud nakataval vaimustusel.
Aastatega katsid Karl Tihase ringsõidud kõik Eesti piirkonnad. Ka oma õppejõutöö sidus ta kohe suviste joonistus- ja mõõtepraktika laagritega tulevastele arhitektidele ja inseneridele. Kuulsad Tihase ekspeditsioonid kestsid umbes 25-30 aastat, hiljem kaasati neisse ka teiste kultuuriasutuste, sh vabaõhumuuseumi töötajad.
Alates esimesest uurimisreisist esitas Karl Tihase väga põhjalikke aruandeid nii Polütehnilisel Instituudile kui ka Arhitektide Liidule. Neis rõhutas ta järjekindlalt „sügavat ja igakülgset rahvusliku arhitektuuri uurimise“ vajadust. Sellele oli pühendatud ka tema 1954. aastal Moskvas kaitstud kandidaadiväitekiri „Eesti talurahvaelamu“.
Sassi-Jaani ja Eesti Vabaõhumuuseum
Juba 1949. aasta suvel oli Karl Tihase sattunud Läänemaal kõrvalisse Sassi-Jaani tallu, kus süttis tõeline uurija-kirg. Oma sõnutsi tantsinud ta hiiglasuurt vana rehemaja nähes õnnest nagu noor armunud peigmees. Või nagu ta veel vanas eas on isikupärase huumoriga meenutanud: „…Kui ma sattusin Sassi-Jaani talusse, siis mul oli nii hea meel nagu ohvitseri naisel, kes sattus siidikleitide ja pärlite poodi ja ei tea mis nüüd edasi teha.“ Tihase veetis kohapeal kolm päeva joonistades, mõõtes, fotografeerides. Siin kinnistus otsus pühenduda vabaõhumuuseumi loomisele.
Vabaõhumuuseumi mõte oli Eestis sündinud juba enne Esimest maailmasõda, katseid muuseumi loomiseks tehti ka 1930. ja 1940. aastatel. 1950. aastal tõstis selle taas päevakorda Arhitektide Liit. Et kohalikud võimumehed ei julgenud pärast kurikuulsat märtsipleenumit rahvusliku värvinguga algatust toetada, sõitis Karl Tihase kui tutvusi omav ladus suhtleja 1953. aastal Moskvasse vajalikku tuge otsima. Vabaõhumuuseumi rajamiseks toetuskirjade väljakauplemine NSVL Teaduste Akadeemia erinevatelt instituutidelt on muutunud muuseumi vanemate kolleegide seas suisa legendiks. Tasapisi hakkasid rattad liikuma.
22. mail 1957 anti välja ENSV Ministrite Nõukogu määrus Eesti Riikliku Vabaõhumuuseumi asutamise kohta. Arhitekt Fredi Tompsi meenutuste kohaselt öelnud Tihase toona, et nüüd alles algab tõeline töö. Selles lõi ta jätkuvalt ka ise kaasa. Karl Tihase kavandatud on muuseumi struktuur ja etnograafilised piirkonnad, ta algatas ühissõite muuseumile sobivate hoonete leidmiseks ja tarbevara kogumiseks. Muuseum avati külastajatele 1964. aasta augustis, Tihase kuulus selle teadusnõukogusse ning elas kuni oma surmani 2005. aastal vabaõhumuuseumi tegemistele elavalt kaasa.
Ka suur osa Karl Tihase elutööst on hoiul Eesti Vabaõhumuuseumis: üle 4000 foto ja negatiivi, ligi 500 skitsi, 26 akvarelli. Eraldi rõhutamist väärib asjaolu, et 19 muuseumisse toodud ehitist on leitud Karl Tihase juhitud välitööde jooksul.
Monograafia „Eesti taluarhitektuur“
Karl Tihase koostatud mahukas, tuntud ja tunnustatud Eesti taluarhitektuuri suurteos ilmus 1974. aastal. See põhineb enamjaolt autori isiklikul kogemusel, tema aastatepikkustel välitöödel, aga ka etnograafiamuuseumi kogudel ja varasemalt läbiuuritul. Hea kolleeg Juta Saron on märkinud, et Karl Tihase tegi etnograafide kutsetööd arhitektina, pöörates palju tähelepanu konstruktsioonidele ja tehnilistele detailidele. Raamatut iseloomustab erakordselt rikkalik fotomaterjal ja muidugi Tihase enda võrratud, väga täpsed joonised. Etnograafidele ja arhitektuuriloolastele on see raamat tänini hindamatu väärtusega abimees, mille poole ikka ja jälle pöörduda. 2007. aastal andis Tehnikaülikooli kirjastus selle Juta Saroni poolt toimetatuna uuesti välja.
Kunstnik Jumala armust
Kirglik oli Karl Tihase ka kunstnikuna. Ühtviisi imetlusväärsed on nii tema meisterlikud akvarellmaalid kui ka nõtked tušijoonistused ja skitsid. Isegi kärsituis välitöödel tehtud visandeis ja mõõdistustes avaldub õhin, vaimustus ja teadmistejanu.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Karl Tihase tegi kõike tohutu energiaga, saavutades jonnaka järjekindlusega oma tahtmist: „Olen sünnipäraselt visa iseloomuga“. Karl Tihast tema väärikal tähtpäeval meenutades jääbki esmajoones sõelale tema jäägitu pühendumus, mis innustab meid siin muuseumis Eesti maaehituspärandit sama põhjalikult edasi uurima ja hoidma.
Autor: Maret Tamjärv