- Arhitektuuriajalugu
- Restaureerimine
1851. aastal ilmus Tallinnas saksa keele baltisaksa dialektis ehituskäsiraamat „Bau-Handbuch für Landwirthe in Ehst- und Liefland“. Selle salapärane autor parun C. von Rosen kirjeldas raamatus Eesti- ja Liivimaa ehitusajalukku kadunud põllumajanduslike hoonete ja elumajade arhitektuuri, tarindeid, detaile, materjale ning ehituse eelarvestamist. See oli ainuke tollest ajast teadaolev katse kohandada kohalikele oludele saksakeelse Mandri-Euroopa ja Vene tsaaririigi moodsamat ehitusteadust.
Tõlgituna pealkirja „Ehituskäsiraamat maaomanikele Eesti- ja Liivimaal“ saanud raamat üllatab tänast lugejat põhjalike ehituslike kirjelduste ja teemade laia ringiga. Teos aitab paremini mõista meie muidu tummalt seisvaid aastasadadevanuseid hooneid, need valmistanud ehitusmeistrite eesmärke ning tellijate ootusi, nõudmisi ja võimalusi. Tegu on ehk vanima terviklikult illustreeritud laiahaardelise ehituskäsiraamatuga Eestis, mis kirjeldab ehitustegevust ligi sajand enne eestikeelse erialakirjanduse laiemat levikut.
Teose kaante vahelt leiavad mõtlemisainet esmajoones muinsuskaitsja, muuseumitöötaja, ajaloolane, restauraator, konservaator, müürsepp, puusepp, tisler, krohvija, maalermeister, sepp ja pottsepp, aga ka arhitekt, sisearhitekt, põllumees, loomapidaja ning botaanik. Inseneridele ja omavalitsuste ehitusspetsialistidele võib ehk mõni lõik ebamugavust põhjustada, aga meenutagem siiski, et tegu on 19. sajandi keskpaiga raamatuga, mida ei pea terves mahus rakendama. Suur tugi on teosest vanema ehituspärandi omanikele. Tõlkeraamat on põnev ka keelelisest aspektist, muuseas ei ole mõnedki 165 aasta tagused saksakeelsed väljendid tänaseni lõplikku eestikeelset vastet leidnud.