Konserveerimine kujunes kunsti ja kunstikogudega kaasnevaks erialaks juba 19. sajandil. Süsteemseks muuutus konserveerimistegevus 20. sajandi jooksul koos muuseumide loomise ja arenemisega kaasnenud vajadusega kogude korrastamiseks ning eksponaatide säilitamiseks. Täna võime aga liialdamata rääkida konserveerimisest kui spetsiaalharudega abiteadusest kultuuripärandi säilitamise valdkonnas.
Varasemate aastate konserveerimistööde tavad ja väljakujunenud tõekspidamised on paljuski muutunud, kohati kriitika alla sattunud või koguni vääraks hinnatud. Pole aga kahtlust, et eri aegade konservaatorid on tegutsenud alati parima tulemuse saavutamise nimel.
Konservaatoril on vastutusrikas ja keeruline töö, mis pakub põnevust ja töörõõmu. Tehtava õnnestumiseks ja rahulolutunde saavutamise eelduseks on aga teadmiste ning kogemuse kaudu omandatud oskustel põhinev enesekindlus. Selle saavutamiseks on möödapääsmatu baasteadmiste hulga suurendamine pideva enesetäiendamisega ja suhtluses kolleegide ning erinevate teadusharude spetsialistidega, aga paraku ka läbi oma vigade kibedate õpitundide.
Seekordsest ajakirjast leiate taas lugusid probleemidest, neile lahenduste otsimisest, kõhklustest ja vastuste leidmistest ning konservaatorite koostööst erinevate mäluasutustega.