Eesti Kunstimuuseumi välismööbli kogusse kuuluvad diivan ja kaks tugitooli olid vabariigi esimesel perioodil kasutuses presidendi külaliste toas. Esemed olid konserveerimisele jõudes läbinud mitmeid seiklusi, mistõttu olid nende seisundid väga erinevad, suures mahus oli puudu kattetekstiil, viimistlus ja puidulõige olid suurte kahjustustega. Muuseumipoolne soov nende terviklikkuse taastamiseks kujunes pikaks ja dilemmade rohkeks ettevõtmiseks, mille võttis ette Kanuti konservaator Tuuli Trikkant.

Mööbel on valmistatud aastatel 1876-1900 Peterburis Melzeri mööblivabrikus. Eestisse jõudis komplekt iseseisvuse esimesel perioodil – 1930. aastatel osteti Peterburist Kadrioru lossi tarbeks mitmeid esemeid, millest kõnealused läksid kasutusse presidendi külaliste tuppa.

1980. aastatel oli tugitoole juba restaureeritud, kuid need olid lahendatud erinevalt. Üheks suureks ülesandeks saigi komplekti viimistluse ühtlustamine, mille tarbeks kombineeriti nii kullalehtedega kuldamist kui ka toneerimist.

Diivani konstruktsioon oli tappidest lahti, esines mitmeid puidu- ja lõikekadusid ning murdusid, seljatoe merekarbi ornament oli murdunud ja paljud lõigete tipud puudu. Diivani puhul liimiti kogu konstruktsiooni uuesti, avati osaliselt polster ning puhastati sisukangas ja vedrud. Suured ning silmatorkavad puidulõike puudujäägid tehti uuesti, et taastada eseme terviklikkus.

Tekstiili puhul oli eesmärk säilitada olemasolev originaalkangas võimalikult suures mahus. Oma haprale seisukorrale vaatamata on kattekanga säilitamine ajaloolise materjalina oluline ning on kohane museaali käsitleda põhimõttega – säilita nii nagu leidsid.

Säilinud originaaltekstiilid konserveeriti, küll aga oli algupärane tekstiil säilinud vaid osaliselt, mistõttu tuli leida võimalus puuduoleva osa täitmiseks. Kaalumisel olid analoogkanga kudumine, alternatiivmaterjalidega kanga kudumine ning trükitud kangas. Kanga rekonstrueerimine ehk samaväärse tekstiili loomine autentsete materjalidega on pikk, keeruline ja kallis ülesanne. Läbirääkimised kangakudumis-ettevõtetega Prantsusmaalt ja Tšehhist vältasid mitu kuud, samal ajal arutleti konserveerimiseetilisest vaatest parima lahenduse üle.

Kuna autentsuse taastamine pole võimalik, langetati otsus trükitud kanga kasuks, mis võimaldas kangamustris olevaid värve kujundada nii, et kõrvuti originaaltekstiiliga oleks kontrast minimaalne ning moodustuks ühtne tervik. Trükikangal on näha ka koemuster ning erinevus ilmneb ainult lähedalt vaadates. Selle jaoks digiteeriti Kanuti stuudios kõige suurema säilinud mustriga diivanikangas ning saadud failiga jätkus pikem töö Lipuvabrikus.

Konserveerimise ja restaureerimise pikk protsess taastas komplekti ühtsuse ning tegi võimalikuks esemete edasise eksponeerimise. Ühtlasi iseloomustab esemete teadaolev taustalugu Eesti enda ajaloolisi sündmusi ning põhjalik konseveerimislugu annab sissevaate erinevate aegade konserveerimispraktikasse.




















Enne ja pärast fotod on teinud Jaanus Heinla.