Kõik üritused

Kui soovid oma sünnipäeval sõõmu tõelist maaõhku sisse hingata, vanaaja laste mänge mängida, kaardi järgi põnevaid hooneid leida ning arvutisõnumi asemel tindiga kirjutatud õnnesoove saada, siis kutsu oma sünnipäevakülalised Eesti Vabaõhumuuseumi Kuie kooli.

Tule korralda oma kursuse kokkutulek Vabaõhumuuseumis. Meenuta koosveedetud hetki vanaaja võtmes läbi erinevate teemapidude, rahvalike mängude ja laulude või tee kaasa veel üks viimane koolitund!

Kuie vallakooli pööning on parim paik hubaseks seminari pidamiseks.

Inimese elu on siiruviiruline. Millega see algab ja millega lõpeb? Mis nende kahe sündmuse vahele jääb? Naise rasedust, lapse sündi, ristimist, pulmi ja surma saatsid erisugused kombed, uskumused ning tavad. Käime talust talusse, elu algusest lõpuni - mõtiskleme ja arutame olulistel teemadel.

Näitus tutvustab Eesti puuliikide rahvapäraseid kasutusviise ja selle idee pärineb etnoloog Ants Viirese samanimelisest raamatust. Läbi rahvapäraste esemete ja puidu kasutusvõimalusi tutvustavate stendide annab näitus põhjaliku ülevaate 15 eri puuliigi olulisusest talumajapidamises. Erilisel kohal on näitusel neist kirjeldatud puuliikidest Meelis Kihulase poolt traditsioonilisi töövõtteid kasutades valmistatud esemed. Näitusega soovib autor edendada ja tutvustada puukäsitööd.

Kiirelt arenevas maailmas on muuseumid filmitegijate sõnul muutumas üha rohkem asendamatuteks võttepaikadeks. Näitus tutvustab filmi tegemise protsessi vabaõhumuuseumi keskkonnas erinevatel aegadel. Vaatluse alla tuleb tosina jagu ekraniseeringuid alates telefilmist ”Külmale maale” (1965) ja lõpetades kultusteostega ”November” (2017) ning ”Tõde ja õigus” (2019).

Elava muusika saatel sünnib pärimuslikest tantsudest, lauludest, mängudest ja pillimuusikast iga kord veidi erinev pidu. Sellel aastal toimuvad leigarite eestvedamisel mitte rahvarohked külapeod, nagu varasemalt, vaid väiksemad perepeod. Neid saab uudistada turvaliselt distantsilt. Kuigi sel aastal külastajat tantsudesse ja mängudesse kaasata ei saa, siis oma kallima pereliikmega võib kõiki reegleid järgides ikka mõned tantsupoognad võtta.

Tänasel päeval tundub üha vajalikum osata elada nii, nagu elasid meie esivanemad: loodussäästlikult, pere- ja kogukonnakeskselt, teadmisi põlvest põlve edasi andes, aastaringi ja päeva kulgemise rütme jälgides. Sel suvel tahame kõigiga jagada lihtsaid, meile sajandite tagant pärandatud oskusi ja teadmisi. Tule muuseumisse, õpi ise ja õpeta oma lapsi märkama ja hoidma loodust, väärtustama vanu kombeid, lihtsamaid töid tegema, aga ka lähedaste seltsis jõudehetki pidama ja elust rõõmu tundma.

Paneb imestama, kuidas 1930. aastate musterperenaine jõudis talitada loomad ja teha muud talutööd, valmistada mitmekäigulisi õhtusööke, katta peeneid kohvilaudasid uusimate retseptide järgi tehtud suupistetega, osaleda naisseltside tegevuses ja valmistada laulupeole minekuks endale ajastutruu rahvarõivakomplekt.

Taluperes ei olnud töödest ja tegemistest kunagi puudust. Varavalgest videvikuni toimetati põllul, karja- või heinamaal, laudas ja rehe all, suveköögi juures või reheahju kõrval. Oskused omandati vanematelt ja vanavanematelt, kõigega tuli ise hakkama saada.

Kool nagu kool ikka – pikad pingid, lapsed ja klassi ees koolmeister või koolipreili. Erinevusi tänapäevaga on siiski õige mitu. Kooliaeg oli üsna lühike ja õpitavaid aineid napilt, palju asju tuli pähe tuupida. Üldiselt meeldis lastele koolis käia, sest võrreldes koduste talutöödega tundus see nagu puhkus. Mõne kõva peaga lapse jaoks võis kooliskäimine olla siiski nagu tõeline kooliorjus.

Vene vanausulised on üks huvitava ajaloo, usu ja traditsioonidega rahvakild. Nende elus on üle 350 aasta peaaegu muutumatuna säilinud paljud käsud ja keelud. Peipsivene majas ja selle ümbruses saab aimu vanausuliste köögikultuurist, elatusallikatest, käsitööst ja üleüldisest elu-olust.

Vana aja talulapsed lõid jõudumööda juba maast madalast kaasa põllu- ja heinatööl, aitasid aiamaal peenraid rohida, loomi karjatada ja talitada. Kõige selle juures jäi siiski aega ka lustimiseks ja toredateks mängudeks.

200 aastat tagasi arstis talurahvas end peamiselt taimede ja neljapäevase ravisaunaga. Ütleb ju vanasõnagi: „saun on vaese mehe tohter“. Kui oli tegemist tõsisema tõvega, käidi külatarga juures, kes oskas tulevikku lugeda, sõnu peale panna ja kangemaid rohusegusid keeta. Vaimuerksuse eest õpetasid hoolt kandma vanavanematelt kuuldud lood, mida põlvest põlve edasi anti.

Nii nagu linatööd nõudsid usinalt taluperelt palju oskusi ja aega, ei saanud ka villast lõnga ja kangast kerge vaevaga. Selleks kulus nädalaid ja kuid! Ka pesupesemine ja triikimine oli suur ettevõtmine, milleks tuli võtta terve päev. Pesumasina rolli täitis perenaine ise või heal juhul ka appi tulnud saunanaine.

Setod on alati elanud „katõ ilma veere pääl“ – pooleldi Venemaal, pooleldi Eestis. Nõnda on sajandite vältel välja kujunenud üks väga omanäoline rahvakild, kelle keelest tavaeestlane aru ei saa.

Sassi-Jaani talus välja pandud näitustel saab tutvust teha eestlaste taluarhitektuuri ja eluoluga läbi sajandite. Kel rohkem huvi, saab osaleda lühiekskursioonidel.

Suvekuudel on igal neljapäeval ühes vabaõhumuuseumi talus, põllul või heinamaal toimetamas 19. sajandi või 20. sajandi alguse talupere, kel on käsil mõni oluline suvine talutöö. Küsi muuseumi kassast, millises talus pererahvas, sulased või tüdrukud parasjagu askeldavad.

Juba ammusest ajast märgistas eestlane oma tööriistu ja muid esemeid peremärkidega. See aitas aru saada, milline ese millisele perele kuulus. Uurime museaalidel vanu peremärke ning räägime nende ilmumisest tööriistale. Tunni lõpuks kujundab ja põletab iga õpilane puidule oma peremärgi.

Eesti Vabaõhumuusem on nagu üks suur küla. Siin on palju erinevaid talumajapidamisi, ei puudu ka kool, kõrts, külapood, veskid ja kabel. Pakume võimalust tulla teejuhi abil meie muuseumi avastama.