Suitsutare 4

Suitsutare 4. Tallinn 2007, lk 170-220

 

1949. AASTA MÄRTSIKÜÜDITAMISEGA SEOTUD VARALISED PROTSESSID*

 

Hanno Talving

 

 

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1980. aastate lõpul – 1990. aastate algul avanesid ajaloolastele mitmed seni keelatud või ebasoovitavad uurimisvaldkonnad, näiteks Eesti Vabariigi arengujooni käsitlevad küsimused, eelkõige 1939.–1940. a sündmused, samuti nõukogude võimu poolt sooritatud kuritööd.

            Üheks uurijate meelisteemaks said punavõimu toimepandud massirepressioonid, sealhulgas 1941. ja 1949. a suurküüditamised. Materjali parema säilivuse tõttu on huviorbiidis olnud põhiliselt 1949. a märtsiküüditamisega seotu. Nimetatud teemat on käsitlenud väga mitmed tunnustatud ajaloolased, näiteks Herbert Ligi, Aigi Rahi, Lembit Raid jpt. Märkimisväärne on olnud ka mitmete harrastusuurijate tegevus. Siinkohal tuleks mainida eelkõige Hilda Sabbot, kelle töö Venemaa erinevates arhiivides on tänaseks avalikkuse ette toonud juba mitu köidet nõukogude võimu repressiivpoliitikat, sealhulgas ka 1949. a märtsiküüditamist paljastavaid dokumente.

Küüditamisküsimustega on tegelenud ka paljud erinevad institutsioonid. Küüditatute mälestusi on kogunud nii Eesti Kirjandusmuuseum kui Eesti Rahva Muuseum, vastavasisulised väljapanekud on olnud Eesti Ajaloomuuseumis, Eesti Vabaõhumuuseumis ning teistes asutustes. Hiiglasliku töö on ära teinud Eesti Represseeritute Registri Büroo ning Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit MEMENTO, kes on koostanud ulatuslikud andmebaasid ja kogud, avaldades muuhulgas ka ülipõhjalikke poliitilistel põhjustel arreteeritute ja küüditatute nimekirju.

Üllataval kombel on poliitiliste olude muutumisel 1980.–1990. aastate vahetusel massiküüditamisega seotud probleemistikku pidanud vajalikuks kommenteerida ka endised Eesti NSV tippjuhid ning kunagi inimeste deporteerimisega tihedalt seotud olnud ametkondade esindajad nagu ENSV Riikliku Julgeolekukomitee esimees Vladimir Pool ja ENSV peaprokurör Karl Kimmel.

Juba siintoodud lühike loetelu tunnistab, et 1949. a märtsiküüditamisega seotud küsimuste ring on olnud väga ulatuslik ning mitmetahuline, võimaldades teemat käsitleda erinevatest vaatepunktidest.[1] Kui seni on uurijad keskendunud põhiliselt küüditatute mälestuste jäädvustamisele, küüditatavate nimekirjade koostamise protsessile, väljasaatmises osalenud isikute väljaselgitamisele jne, siis teenimatult on tähelepanuta jäänud eraldi kuriteoliik – küüditamise abil inimestelt nende vara omastamine, samuti teised deporteerimisega üleskerkinud varalised probleemid.

 

Seoses Eesti Vabaõhumuuseumi Kutsari talus 1997. a avatud väljapaneku „Elu peatus märtsis 1949…“ ettevalmistamisega ning vajadusega kujutada võimalikult autentselt taluinterjööri, mis jäi maha vahetult pärast elanike Siberisse saatmist, puutusid siinkirjutajale kätte nn küüditatute vara üleskirjutamise nimekirjad. Nendest dokumentidest, mis kujutavad inimestest maha jäänud vara loetelusid, sai alguse sügavam huvi küüditamise varalise valdkonna vastu, mille tulemiks on ka käesolev töö.

            Töö kirjutamisel on kasutatud põhiliselt Eesti Riigiarhiivis ja selle filiaalis (endine nn Parteiarhiiv), Harju Maa-arhiivis ja Lääne-Viru Maa-arhiivis asuvaid allikaid, samuti Eesti Kirjandusmuuseumi materjale. Suur abi on olnud küüditamise läbiteinud või muul moel selles protsessis osalenud inimeste käest kirjavahetuse kaudu või suulisel teel saadud andmetel.

           

 

25. märts 1949 – küüditamisoperatsioon „Priboi”

1948. a lõpuks – 1949. a alguseks oli nõukogude võimudel selge, et hoolimata karmist maksupoliitikast ja täistuuridel töötavast propagandaaparaadist oli senine talupoegade kolhoosi astuma sundimise või meelitamise poliitika olnud väga ebaefektiivne. 1949. a alguseks oli Eestis kolhoosidesse astunud kõigest 5,8% taludest (Rahi 1998: 33). Kitsas partei siseringis langetati otsus rakendada 1930. aastatel Nõukogude Liidus järeleproovitud ja tõhusalt mõjunud võtet – viia hirmutamiseks läbi osa elanikkonna küüditamine.

           

 

Varaliste küsimuste tõstatamine küüditamist ettevalmistavates dokumentides

Kuivõrd kajastub väljasaadetavate inimeste varade probleem küüditamist ettevalmistavates materjalides? Kunagises nn Parteiarhiivis on säilinud N. Karotamme isiklik märkmik, L. Raidi järgi 1948. a lõpupäevadest või 1949. a algusest (Raid 1995: 46),[2] kuhu on tolleaegse parteiliidri poolt küllaltki süsteemitult ja rasketiloetava käekirjaga visandatud fragmentaarseid märksõnu eelseisva küüditamise kohta. Muude küsimuste kõrval korduvalt üleskerkivad viited küüditatutest mahajääva vara kohta annavad tunnistust, et sellele küsimusele pöörati algusest peale küllaltki suurt tähelepanu. Olgu siinkohal järjestatud varade temaatikat puudutavad nopped: „Β каждом хозяистве останется актив. От волисполкома оставить (hooldaja).[3] Ei või jägama hakkata. Eelkõike vaja katta võlad kulakute varadest. 10–12 inimeselised grupid. Iga grupi peale 4 majapidamist. Aktiiv jääb majapidamisse. [---] Kulakute seemnematerjal hoida alles külvi jaoks. [---] Varade aktid säilitada maakondades salajaste dokumentidena” (ERAF, f 1, n 47, s 47, l 26–30).

            Juba nendest kiiruga visandatud märkmetest kumavad läbi kogu hilisema küüditamise ja sellele järgnenud aja varadega seotud põhisuunad: 1) võlgade katmine väljasaadetud vara müügiga; 2) eritähelepanu teraviljale; 3) mure varade laialitassimise pärast; 4) kaassüü laiendamine – abiülesannete, sealhulgas varanduse üleskirjutamise panemine aktiivi õlgadele.

 

Esimene kindlalt dateeritud dokument, kus käsitletakse eelseisvat küüditamist, sealhulgas väljasaadetavate vara küsimusi, pärineb 15. jaanuarist 1949 ning selleks on EK(b)P KK sekretäri N. Karotamme Moskvas koostatud salajane õiend alapealkirjaga „Kolhooside ehitamise olukorrast ja järjekordsetest ülesannetest Eesti NSV-s”, mille esimene eksemplar saadeti ÜK(b)P KK sekretär G. Malenkovile. Selles dokumendis annab N. Karotamm hetkeolukorra analüüsi, peatudes kolhooside, masina-traktorijaamade ja kulakute küsimusel. Kulakute probleemi puudutades teeb ta ettepaneku küüditada märtsi lõpus-aprilli alguses 18–20.000 kulakut ja saksa okupantide käsilast. Teisena paneb EK(b)P KK sekretär ette anda „kulakute väljasaatmisel konfiskeeritud vara üle tasuta kolhoosidele, välja arvatud see osa, mis läheb kulakumaksude ja riiklike kohustuste võlgade katteks” (ERAF, f 1, n 14, s 66, l 5).

            29. jaanuaril 1949, otsekui vastu tulles kohtadelt tulnud palvetele, võttis NSVL Ministrite Nõukogu (MN) vastu täiesti salajase määruse nr 390-138cc, mis kiitis heaks suurküüditamise läbiviimise Eesti, Läti ja Leedu NSV-s. Antud normatiivaktis peatuti ka väljasaadetute varanduse küsimustel. Seda võib väita vaatamata asjaolule, et selle täiesti salajase, rakendusaktides palju tsiteeritud dokumendi originaali pole tänini veel arhiividest leitud (Rahi 1999: 89–90). Küll on teada paar laiendavat dokumenti, mis sellele määrusele viitavad, peatudes muuhulgas ka varalistel küsimustel.

Üheks selliseks on NSVL siseministri kindralpolkovnik S. Kruglovi täiesti salajane käskkiri nr 00225 12. märtsist 1949, mis teatab, et eelmainitud NSVL MN määruse alusel on NSVL Riiklikule Julgeolekuministeeriumile (edaspidi RJM) ja Siseministeeriumile (edaspidi SM) tehtud ülesandeks „saata välja Leedu, Läti ja Eesti NSV territooriumitelt kulakud koos perekondadega; bandiitide, natsionalistide, illegaalses olukorras olevate, relvastatud kokkupõrgetes tapetud ning süüdimõistetud bandiitide perekonnad; legaliseeritud bandiidid, kes jätkavad vaenulikku tegevust, ning nende perekonnad, samuti bandiitide represseeritud abistajate perekonnad”. Sealjuures on väljasaadetutel „lubatud võtta kaasa neile isiklikult kuuluvad väärisasjad, koduse majapidamise esemed (riided, lauanõud, põllumajanduslik, käsitööstuslik ja kodune väikeinventar) ja toidutagavara iga perekonna kohta kokku kaaluga kuni 1500 kilogrammi” (Sabbo 1996: 845).

Teiseks NSVL MN küüditamismäärusele viitavaks dokumendiks on NSVL rahandusministri asetäitja täiesti salajane kiri nr 29-106/cc 9. maist 1949, mis täiendab eelmises käskkirjas toodud varaloetelu ja kogust sõnadega „väljasaadetute ülejäänud varandus ja kari konfiskeerida” (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 66).

 

Pärast pooleteistkuulist ettevalmistusperioodi järgnesid juba analoogsed täiesti salajased ENSV MN määrused nr 014 14. märtsist 1949 ja nr 015 22. märtsist 1949 „Kulakute ja nende perekondade väljasaatmise kohta Eesti NSV piiridest”.

Määruses nr 014 peatutakse ka varanduslikel küsimustel – ilmselt kopeerib määruse teine punkt NSVL MN määruse vastavat punkti väljasaadetutele kaasalubatavate esemete sortimendi ja hulga osas ning ülejäänud varanduse ja kariloomade konfiskeerimise osas. Lisaks teatab määruse neljas punkt, et „konfiskeerimise läbiviimise ja väljasaadetud kulakute ülejäänud varanduse kord, samuti teised kulakute väljasaatmisega seotud aktsioonid reguleerida täiendavate määrustega” (ERA, f R-1, n 5s, s 184, l 29).

 

Täiendavat määrust ei tulnud kaua oodata – 23. märtsil 1949 üllitati ENSV MN poolt järjekordne täiesti salajane määrus järjekorranumbriga 016 „Konfiskeeritud kulaklike majapidamiste realiseerimise ja kolhoosidele üleandmise korrast Eesti NSV-s”, mis reguleerib üksikasjaliselt konfiskeeritud varaga seotud küsimusi:

 

1. Konfiskeerida väljasaadetud kulakute vara ja kariloomad, välja arvatud neile isiklikult kuuluvad väärisasjad, koduse majapidamise esemed, rõivad, toidunõud, põllumajanduslik väikeinventar ja toiduvarud. Iga perekonna kohta lubatakse võtta kaasa varandust ja toiduaineid kokku kaaluga kuni 1,5 tonni.

2. Väljasaadetu konfiskeeritud vara kasutada antud majapidamise täitmata jäänud riiklike kohustuste katteks.

Toidu- ja söödateravili ning tehnilised kultuurid anda üle „Teraviljavaru” organeile, söödajuurikad, kartul, juurviljad ja heinaseeme kolhoosidele.

Pärast võlgade kustutamist üle jäänud vara (elu- ja majandushooned, käitised, põllumajanduslik ja käsitöönduslik inventar, samuti kariloomad) anda tasuta kolhoosidele koos jagamatusse fondi arvamisega.

Ülejäänud vara anda üle rahandusorganeile realiseerimiseks ja saadud summade suunamiseks üleliidulise eelarve tuludesse.

3. Kulakutelt konfiskeeritud vara üleandmine vastavalt käesoleva määruse 2. punktile toimub valla täitevkomiteede otsusega maakonna täitevkomiteede kinnitusel.

4. Konfiskeeritav vara kirjutatakse üles kohapeal kulaku väljasaatmise ajal ning akteeritakse komisjoni poolt, kuhu kuuluvad valla täitevkomitee volinik, külanõukogu liige ja külavolinik, akt kirjutatakse nende poolt alla ning esitatakse kinnitamiseks valla täitevkomitee esimehele. Akt koostatakse kolmes eksemplaris ja säilitatakse: üks eksemplar valla täitevkomitees, teine maakonna täitevkomitees ning kolmas jääb kohapeale majapidamise usaldusisiku kätte.

5. Valla täitevkomitee määrab konfiskeeritud vara ajutiseks hoidmiseks ja loomade hooldamiseks usaldusisiku iga konfiskeeritud kulakliku majapidamise kohta, kellele antakse majapidamine koostatud akti põhjal üle. Vara ja loomade vastuvõtmise kohta annab usaldusisik allkirja igale akti kolmest eksemplarist.

6. Konfiskeeritud vara antakse usaldusisikule hoiule kuni vara realiseerimiseni või kolhoosidele üleandmiseni mitte kauemaks kui 10 päevaks.

7. Keelatakse kategooriliselt konfiskeeritud vara müümine ja kinkimine, samuti konfiskeeritud loomade ning lindude ja nende poegade tapmine.

8. Kulaklike majapidamiste maa antakse koos külvidega maakonna täitevkomiteede poolt Eesti NSV Ministrite Nõukogu kinnitusel üle lähimatele kolhoosidele.

Kohustada maakonna ja valla täitevkomiteesid kindlustama 1949. a kevadkülvi endiste kulaklike majapidamiste maal, et ükski jalatäis seda maad ei jääks täis külvamata” (ERA, f R-1, n 5s, s 184, l 31–32).

                       

 

Kohaliku aktiivi kaasamine küüditamisoperatsiooni

Et ENSV MN määruse nr 016 punkt 4 nägi ette väljasaatmise ajal konfiskeeritava vara üleskirjutamise ning akteerimise komisjoni poolt kohapeal, oli vaja küüditamispäevaks kokku koondada märkimisväärne hulk inimesi, kes lisaks varanduse üleskirjutamisele pidid täitma ka teejuhtide ja tõlkide rolli. Pealegi võimaldas kohalike inimeste kasutamine võimudel vastutust hajutada, näidata aktsiooni üldrahvalikuna. Samuti pöördus nõnda rahva viha impersonaalsetelt niiditõmbajatelt ja mundrimeestelt hästi teada olevatele ja konkreetsetele, nime ja näoga kohalikele. Püüdes säilitada ülimat salastatust, kasutati inimeste kokkukutsumiseks erinevaid, vahel otse uskumatuid ettekäändeid.

 

24. märtsi hommikul sain korralduse organiseerida rahvakoosolek valla T/K ruumides, kuhu oli vaja kutsuda kõik valla ja külanõukogude rahvasaadikud, külanõukogude esimehed, sekretärid ja külanõukogude rahvasaadikud ning külavolinikud. Mulle öeldi T/K esimehe ja valla partorgi poolt, et toimuval aktivistide koosolekul tuleb arutlusele kevadkülvi organiseerimine ning et koosolekut läbiviima tuleb rajooni juhtivaid inimesi ja rajooni parteikomitee esindajad. Ühtlasi tuleb arutlusele ka kollektiviseerimise kiirendamise küsimused ja vajalik abi selle riikliku ülesande kiirendamiseks.

Et sellised koosolekud olid sellel ajal sagedased, ei olnud selles midagi imelikku. Külanõukogud said vastavad korraldused ja õhtuks oli koosoleku alguseks määratud ajal (kell 18.00) valla täitevkomitee koosoleku ruumis peaaegu kõik kohal, kellele oli selline korraldus antud. Et selleks ajaks ei olnud veel kedagi maakonnast, s.t. maakonna- ja parteikomitee esindajaid tulnud, jäid kõik rahulikult ootama. Tegime mõnede inimestega kokkuvõtteid olukorrast valla piirides, et võimaliku arupärimise kohta ühel või teisel alal oleks konkreetselt võimalik anda aru olukorras. Aeg läks edasi ja kui kella 20 veel kedagi ei olnud, muutus rahvas rahutuks. Püüdsime saada teateid, miks ikka veel ei olnud kohale jõudnud maakonna esindajaid. Saime vastuseks, et maakonna aktiiv, kes arutas samu küsimusi, mis meil pidid arutlusele tulema, ei jõudnud varem koosoleku lõpetamiseni ja otsuste vastuvõtmiseni. Selles polnud midagi imelikku, sest sageli toimusid sellised aktiivi nõupidamised ka maakonnas, kus need kestsid kuni keskööni. (Alfred Kool, s 1921; 1949. a märtsis Kunda valla TSN TK sekretär)[4]

           

Meeles on 1949. a 24. märtsi tööpäev vallamajas. Õhtupoole pidi valla aktiiviga, nagu sel ajal räägiti, kohtuma tulema sm. Karotamm isiklikult. Päeval koristasime, tegime loosungeid, kohale tuli raamatukauplusest raamatute müük, hiljem einelaud värskete saiadega jm-ga. Päeva teisel poolel tulid, õigemini olid kohale kutsutud kooliõpetajad, rahvamajade-raamatukogude juhatajad, külanõukogude esimehed-sekretärid. Oodati, oodati. Karotamm oli ikka veel tulemata, valla partorg käis rahustamas ja lubas, et Karotamm on teel. Kedagi lahkuda ei lubatud, laulsime, et aega viita, kuid õhkkond muutus järjest närvilisemaks, usun, et kõik olid veendunud, et midagi on viltu, et Karotamm ei tule. (Linda Põldes, s 1928; Kuressaare valla TSN TK sekretär – KM EKLA, f 350, s 868, l 22)

 

Kuulujutt, et rahvaga tuleb kohtuma Nikolai Karotamm isiklikult, levis või levitati mujalgi Eestis, näiteks Rõngus (KM EKLA, f 342).

 

Küüditamise õhtu aeti meid täitevkomiteele Krootusele kokku pettusega, et lauluproov tule, kutsed saadeti koju. Naabri ema pani obuse ette, viis meid sinna. Ajame ikki juttu ühen ruumin, teisen ruumin. Koorijuhti es tule, es tule. Noortel oli aega küll, aktivisti ja kes seal oli. (Aadi Hüva Võrumaalt Kõlleste vallast Krootuselt – KM EKLA, f 342)

 

Niiviisi erinevatel põhjustel kokkumeelitatud inimesed sattusid otsekui hiirelõksu – reeglina kedagi enam ruumidest välja ei lastud.

 

Jäime ootama. Ma ei mäleta kes, kuid see oli juba pärast kella 21 kui keegi tuli meie aktivistidest minu juurde ja kutsus mind kõrvale ning ütles: „Tahtsin minna koju. Läksin välja ja hakkasin minema, kuid mind pidasid kinni vene piirivalvurid ja käskisid minna tagasi. Nägin, et relvastatud sõdurid olid piiranud sisse täitevkomitee hoone.” Keelasin temal sündmustest kellegile rääkida, et hoida ära võimalikku paanikat ja läksin ise kontrollima olukorda. Asi oli tõesti nii nagu mulle räägiti. Et me asusime piiritsoonis, siis ei olnud see esimene kord, kus piirikaitse „julgestas” meie ettevõtmisi. Näiteks valimiste aegu jne. Seekord aga tundus asi kuidagi kahtlasena, aga olime sunnitud olukorrale alluma. (Alfred Kool Kunda vallast).[5]

 

Kell 12.00 öösel suleti uksed, peale partorgi kabineti lülitati telefonid välja. Rahvas muutus aina närvilisemaks. Selge oli, et midagi hullu on teoksil, võib-olla mõni vanem aimas, mis tulemas, meie noored mitte, võib-olla midagi erilist-halba, kuid seda mis tuli mitte. (Linda Põldes – KM EKLA, f 350, s 868, l 22–22p)

 

Siis võeti rahvas kokku, meil on tähtis teade tulemas. Me ei mõistnud midagi arvata. Öeldi, et keegi ära minna ei tohi. Automaatidega sõdurid tulid ukse peale, es saanugi ära minna. See oli kella 12 aegu. (Aadi Hüva – KM EKLA, f 342).

 

Alles nüüd sai enamus inimesi teada neid eesootavast ülesandest.

 

Ei läinudki enam kaua, kui sisenesid T/K ruumidesse meie valla T/K esimees Purk, valla partorg Rodi ja ka sageli meid külastanud NKVD ja Riikliku Julgeoleku mehed. Inimesed käsutati koosoleku ruumi ja tehti teatavaks, et tuleb läbi viia sundevakueerimine, mille kaasaaitamiseks tuleb kõikidel kaasa minna ja kohale viia julgeoleku ja sõjaväe esindajad, sinna, kuhu üks või teine neist oli määratud, varemkoostatud nimekirjade alusel. Loeti ette NSVL Ülemnõukogu seadus sundevakueerimise (loe: küüditamise) kohta ning tehti teatavaks, et kui keegi ei toimi nii, nagu see seaduses ettenähtud on, siis ootab teda range karistus. Igale aktivistile, rahvasaadikule, külanõukogude või valla T/K töötajale ja ametnikule oli kaasa antud relvastatud sõjaväelane või julgeoleku mees. Enne varahommikut saadeti kõik laiali. Transpordi eest oli hoolitsetud sõjaväelaste poolt ja enamuses viidi kõiki kohale kas autodel või hobustel, millega olid aktivistid ise koosolekule tulnud. Kellelgi ei olnud võimalust minna kedagi hoiatama. (Alfred Kool).[6]

           

Väljast kostis autode mürin, sisenesid mundris mehed relvadega, kas nad olid tavalised sõjaväelased, julgeoleku mehed või piirivalve, ei tea. Rahvas käsutati suurde saali, ei mäletagi, kes kandis ette Min. Nõukogu määruse nr..., mille ees oli palju nulle. Määruse alusel kuulus väljasaatmisele ENSV territooriumilt kodanlikud natsionalistid, kulakud (vereimejad) ja kõik nõukogude võimule vaenulik element. Lisati, et seda määrust täide viia, selleks olemegi kokku tulnud. Kõik on selgelt meeles, nagu oleks toimunud alles eile. Hakati moodustama gruppe, keda sõjaväelastega kaasa saata, et “eesti rahva tahet täita! (Linda Põldes – KM EKLA, f 350, s 868, l 22p)

 

Võib küsida, kas 24. märtsi õhtul vallakeskustesse kokkukäsutatud inimesed olid võimu tööriistad või ise kaudselt repressiooni ja sunniaparaadi ohvrid? Kas neil oli kuritööle (olgugi passiivse) kaasaaitamise kõrval mingit alternatiivi? Küllap vastavad sellele küsimusele kõige paremini kaasaegsete mälestused.

 

Siis äkki, nagu oleks mind uss nõelanud, hüppasin teiste hulgast ette ja teatasin, et „mina ei lähe.” Olin saanud just 21 aastat vanaks. Mul ei olnud aega mõelda, mis saalis toimuma hakkab, tundsin ainult, et asi ei ole õige, et toimuma hakkab kohutav vägivald. Saal jäi vaikseks. Minu juurde tuli sõjaväe mundris mees (oli vist julgeolekust) viis mu saalist välja käskjala tuppa, mundrimees jäi ukse taha valvama. Saalist lahkudes kuulsin veel, kui sõna võttis kohe peale minu väljaastumist nooruke valla komsorg ja ütles, „mina lähen, lähen maksan kätte oma isa eest, kelle sakslased tapsid.” Tagantjärele olen mõelnud, ta isa tapsid või lasid tappa hoopis teised inimesed, sest komsorg ei olnud pärit meie vallast. Tema aga läks süütuid inimesi Siberi saatma, neid une pealt äratama.

Arvasin, et nüüd on kindel Siberi tee jalge all, imelik, et ma ei tundnud selle pärast isegi hirmu. Siis avanes uks ja sain seltsilise, tuppa lükati endine valla sekretär Kokk Linda, kes töötas sel ajal maakonna täitevkomitees kantselei juhatajana. Ka tema oli keeldunud küüditamisest osa võtmast. Olime luku taga terve 25. märtsi öö ja 26. märtsi päeva. WC-sse viis meid mundrimees, kui asi tehtud, viis tuppa tagasi ja jäi püssiga edasi ukse taga valvet pidama. (Linda Põldes – KM EKLA, f 350, s 868, l 23)

 

Võrust oli üks rahandusvolinik ka, too oli sinna juhuslikult trehvanu, teda taheti ka abiliseks, pakkijaks, kes aitaks kraami kokku panna. Tema keeldus, võttis oma kompsu, läks väikesesse kõrvalruumi (kartsaruum). Pani seal laua peale magama, ei lähe kuhugi. Kõiv vehkis seal püssidega ringi. Me Saama Evaldiga sattusime kapi taha, es puutu silma enne kui kamba koos. Jäimegi vällä [---] Olime kogu aeg vallamajan. (Aadi Hüva – KM EKLA, f 342)

 

Toodud näidetest selgub, et vähegi kindlameelsetel inimestel oli siiski võimalus sündivast kuritööst mitte osa võtta. Ülejäänud osutusid tahestahtmata repressiivaparaadi tööriistaks. Lisaks teejuhi ja tõlgi tööle oli selliste inimeste osaks sattumine väljasaadetute varade üleskirjutamise komisjoni. Eelmainitud määruse kohaselt tuli luua kolmeliikmelised komisjonid, kuhu kuuluksid valla täitevkomitee volinik, külanõukogu liige ja külavolinik. Tegelikkuses ei suudetud kõikide talude juurde kolmeliikmelisi komisjone siiski saata.

 

 

Küüditatute varade üleskirjutamise komisjonid

Vaadeldes 39 Viru maakonna Kunda ja Mahu vallas koostatud vara üleskirjutamise nimestikku, selgub, et nendest 16 on koostatud nõuetekohaste 3-liikmeliste komisjonide poolt, tervelt 14 aga 2-liikmeliste ja 6 kõigest 1-liikmelise komisjoni poolt. Teatud koordineerimatusest annab tunnistust see, et samal ajal on kahes talus viibinud 4-liikmeline ja ühes koguni 5-liikmeline komisjon (LVMA, f 364). Viru maakonna Haljala, Palmse, Rägavere ja Vihula vallas oli nõutud 3-liikmeliste komisjonide osakaal samal ajal märksa kõrgem. Kolmekümnest autori käsutuses olevast nende valdade vara üleskirjutamise aktist on 20 koostatud 3-liikmeliste, neli 2-liikmeliste, kaks 1-liikmelise ja neli 4-liikmelise komisjoni poolt (LVMA, f 364).

Kuigi määrusekohaselt pidi väljasaadetute varade akteerimise komisjonidesse kuuluma valla täitevkomitee volinik, külanõukogu liige ja külavolinik, ei vastanud seegi nõudmine tegelikkusele. Viru maakonna Kunda ja Mahu valla kohta säilinud 39 väljasaadetute vara üleskirjutamise aktist selgub, et lisaks nimetatud ametimeestele on komisjonidesse sattunud täiesti tavalisi lihtsaid külainimesi, kes sattusid kogunemiskohtadesse uudishimu või juhuse tõttu. Lisaks esineb üleskirjutatud vara aktides mitmeid isikuid, kes kuulusid kohaliku aktiivi hulka, nõnda et nende viibimine väljakuulutatud koosolekutel ja seega ka komisjoni sattumine oli igati loogiline.[7]

Positsioonist ja meelsusest hoolimata kippus neile inimestele külge jääma küüditajate märk – vastupidiselt sõjaväelastele, kelle suhtes on üllatavalt palju neutraalseid või lausa positiivseid arvamusi. See on ka mõistetav – olid ju mundris inimesed või kaugemalt kohale sõitnud erariides võimurid anonüümsed, elanikele tundmatud, kohalik aktiiv aga teada-tuntud inimesed, kelle nägu ja nimi oli võimalik kokku viia, kes jäid kodukanti ka pärast küüditamist – sestap langes neile ka rahva viha. „Küüditavatele ja nende naabritele ning sugulastele jäi aktivistide tegelik, neile pealesunnitud ja üsnagi passiivne roll tavaliselt teadmata. Paljud neist pidid hiljem kannatama rahva põlgust ja nii mõnelgi tuli selle eest ka eluga maksta” (Ligi 1989).

Nii või teisiti – inimesed, kes 24. märtsi hilisõhtul valla- või rahvamajadesse kogunesid, määrati gruppidesse ning nende üheks põhiülesandeks pidi olema konfiskeeritava vara üleskirjutamine ja akteerimine kulaku väljasaatmise ajal. Mis toimus tegelikkuses?

 

Konkreetselt minule, kelle kaaslaseks oli määratud üks erariides NKVD töötaja ja külavolinik, sõitsime Iila külla, kus esimene ärasaatmisele määratud isik, endine vallavanem August Kiissa elas. Selgus, et maja oli tühi. Koputamisele keegi ei vastanud. Maja oli inimestest tühi.[8] Järgmine talu, kuhu pidime minema, oli Malla külanõukogus, Luha talus elutseva Juliana Truu kodu. Talus ma varem käinud ei olnud. Külavolinik (nime ma täpselt ei mäleta, sest külavolinikud allusid Külanõukogudele ja minul nendega tegemist teha ei tulnud), NKVD mees ja mina läksime üksikusse tallu, kus oli ainsana kodus perenaine Juliana Truu, keda ma ka isiklikult ei tundnud. Julgeoleku (NKVD) mees käskis mind ette lugeda seaduse mille alusel oli määratud „küüditamisele” Juliana Truu. Vanainimene oli algul keeletu. Rääkisin temale, et tuleb panna kokku kaasavõtta lubatud asjad, toidumoon, riided, jalatsid jms. Perenaine palus luba välja minna, et tal on vaja „oma asjal käia”. Läks aega mõni minut ja kui nägime, et ta tagasi ei tulnud, läksid NKVD mees ja külavolinik teda otsima ning leidsid vanainimese maja pööningult, kus ta oli võtnud pudeli puskariga ja seda tahtnud tühjaks juua. Nii rääkis mulle külavolinik. „Ei võta ma midagi kaasa”, oli naine resoluutne. NKVD mees, olles ilmselt ennemgi selliseid sündmusi pealt näinud, andis meile korralduse: „Aidake tal asju pakkida, mida vajalikuks peate.” Köögis olid värskelt tehtud leivad, sahvrist leidsime lihatünni, toast, kirstust kangarullid jne. Kaasa oli lubatud võtta kuni 1,5 tonni kaupa pehmes pakendis. Pakkisime liha suurde piimanõusse, leivad, jahu ja muud toiduained kottidesse ja ka tagavara rõivad-jalatsid kottidesse. Need viidi vankrile ja algas sõit määratud kohta, vist Kunda raudteejaama. Täpselt ma ei tea, või ei mäleta. Mingit akti ega nimekirja ei koostatud ja selleks polnud antud korraldust, ega ka ei olnud aega ja külavolinik lukustas maja välisukse ja oligi läbi meie ülesanne. (Alfred Kool, Kunda valla TSN TK sekretär).[9]

 

Niisiis väidetavalt mingit akti ega nimekirja ei koostatud, selleks polnud antud korraldust ega jäänud ka aega. A. Kooli arvamusega ühineb Mahu valla talunik, 1923. a sündinud Endla Helme, kes väidab, et aitas väljasaadetud Johannes Tõnismaa perekonnal asju pakkida, teadmata midagi vara üleskirjutamisest ja hindamisest.[10] Ometigi leiduvad varade üleskirjutamise blankettidel A. Kooli ja E. Helme allkirjad. Viimane väidab, et tema allkiri on võltsitud.[11] Alfred Koolil on teistsugune seletus:

 

Tegelikult toimus ju vara üleskirjutamine alles peale küüditamise läbiviimist, küüditamisele järgnevatel päevadel. Vara hooldajateks määrati inimesed kohalike külanõukogude ja valla T/K liikmete poolt – naabrid või lähedased inimesed, kelle ülesandeks jäi loomade eest hoolitsemine ja vara valvamine, kuni selle realiseerimiseni. Arvan, et nende hulgas oli ka küüditatute sugulasi. Et vara üleskirjutamise aktide koostamine käis hiljem, järeldan sellest, et mina ei võtnud osa mingist üleskirjutamisest ega vara hindamisest, aga näen nüüd selle lehe koopial enda allkirja. Järelikult toimus see n.ö „proforma” –  nii, et ma seda ei mäleta.[12]

 

Teistsuguseid teateid annavad anonüümsed mälestused Valgamaalt:

 

Läksime edasi ühe popsi elumaja juurde, kus elas umbes 40 aastane naine kahe kooliealise lapsega. Ohvitser tegi naisele teatavaks, et tema kuulub ümberasustamisele, kuna tema mees on vangis, kui nõukogude korra vastane (olla olnud saksa ajal politseinik). Naisel lubati kaasa võtta hobukoorma suurune kogus oma kraami, millele tullakse järele umbes kolme tunni pärast. Naine oli oma saatusega nähtavasti rahul, sest ta ei nutnud ega avaldanud oma pahameelt. Mind koos ühe sõduriga jäeti kohale, teised läksid edasi järgmisi ärasaadetavaid otsima. Minu ülesandeks oli pärast selle pere lahkumist järeljääv vara üleskirjutamine, milleks sain vastavad blanketid. Aitasime sõduriga naisel kraami kokku panna ja mõne tunni pärast tuligi hobusemees, kelle reele ladusime pea kogu popsi vara. Sõdur läks ärasaadetavatega kaasa ja mina jäin järeljäänud vara akteerima. Akteeritud vara andsin kuni realiseerimiseni allkirja vastu naabruses elavale perele ja ise läksin Pikasilla koolimaja juurde. (KM EKLA, f 342).

 

Järelikult oli valdu, kus varade üleskirjutus toimus ENSV MN täiesti salajase määruse kohaselt veel esimese küüditamispäeva õhtul, kuid tõenäoliselt toimus paljudes kohtades varade üleskirjutamine küüditamisele järgnevatel päevadel. Seda tõestab ka küüditamiskuupäevade ja nimestikul olevate kuupäevade võrdlemine. Viimased on dateeritud enamuses 25. märtsiga, kuid hulgaliselt inimesi viidi kodudest ära paaril järgneval päevalgi. Kontrollides Viru maakonna Kunda ja Mahu vallast küüditatute varade üleskirjutatud nimestikke ning Eesti Represseeritute Registri Büroo poolt koostatud ulatuslikku andmebaasi, selgus, et nimetatud valdades on vähemalt kolm peret,[13] kes küüditati 26. märtsil ja kelle vara üleskirjutamise akt on säilinud (Õispuu 1999: 494, 498, 524). Kõigil neil varade üleskirjutamise aktidel on nii vara üleskirjutamise kui usaldusisiku poolt vara ajutise hoiulevõtmise kuupäevaks märgitud 25. märts 1949 – s.o kuupäev, mil nimetatud pered polnud veel küüditatud! (LVMA, f 364, n 1, s 364, l 1–1p, 15–15p, 25–25p) Järelikult on need vara üleskirjutamisaktid vormistatud hiljem, kuid tagantjärgi dateeritud ühtse 25. märtsi kuupäevaga.

ENSV MN määrus nägi ette üleskirjutamise aktide koostamise kolmes eksemplaris. Nendest paljudel on teise ja kolmanda eksemplari blanketi lahtrid ja tekst originaali järgi käsitsi joonitud ja kirjutatud – kahtlane, kas selleks üleskirjutamise käigus mahti leiti.

Et kogu küüditamisprotsessis esines tõrkeid ja segadust, ei sujunud ka varade üleskirjutamine kõikjal ladusalt. Oli piisavalt piirkondi ja üksiktalusid, kus aktidele pandi küll kirja küüditamisepäeval taludesse läinud inimesed, kuid tegelikku varade üleskirjutust teostas hiljem keegi teine või ainult osa formaalsest komisjonist. Kes ja millal täpselt, pole võimalik enam kindlaks teha. Taludes, kus küüditamise päeval ei jõutud mingil põhjusel vara üles kirjutada, tehti seda paari lähema päeva jooksul.

 

Vara ajutiseks hoidmiseks ja loomade hooldamiseks nägi ENSV MN täiesti salajane määrus ette „usaldusisiku määramist iga konfiskeeritud kulakliku majapidamise kohta, kellele antakse majapidamine koostatud akti põhjal üle.” Vara ja loomade vastuvõtmist pidi usaldusisik kinnitama oma allkirjaga kõigil kolmel akti eksemplaril (ERA, f R-1, n 5s, s 184, l 32).

Viru maakonnas määrati vara ajutiseks hoiulevõtjaks enamasti keegi naabritest, tihti neist lähim. Nii on Viru maakonnas Haljala vallas Põdrusel Otto Lillo vara ajutiseks hoiulevõtjaks määratud Aleksander Kukkur, kelle aadressiks on märgitud – „elukoht varanduse kõrval asuvas talus” (LVMA, f 364, n 1, s 357, l 12p). Veidi harvem kinnitati usaldusisikuks küüditatu lähisugulane, kes tihti elas samas talus, olles tavaliselt teise perekonnanimega. Vahel sattus usaldusisikuks ka samas talus elanud mittesugulane.

Olgugi, et usaldusisik pidi vara ja loomade vastuvõtmist akti igal eksemplaril oma allkirjaga kinnitama, leidub siiski piisavalt akte, milles on kirjas küll isik, kellele vara on hoiule antud, kuid tema allkiri ning kuupäev nimestiku ärakirja saamise kohta puuduvad.[14] Võimalik, et usaldusisiku allkiri lihtsalt unustati kõigile eksemplaridele võtta, kuid välistatud pole seegi, et tegu on jällegi tagantjärgi vormistatud dokumentidega.

 

 

Küüditatute vara üleskirjutamise nimekirjad kui ajalooallikad

Kuigi vara üleskirjutamise nimekirjadest saab teada vara üleskirjutajad (tuleb arvestada, et osa isikuid on selleks tagantjärele vormistatud) ning vara hoiulevõtjad, siis põhiliselt keskenduvad need dokumendid siiski väljasaadetutest mahajäänud vara registreerimisele ning selle hindamisele. Kõnesolevate nimestike põhiväärtus on see, et need annavad ülevaate kollektiviseerimiseelse Eesti küla elanike varanduslikust seisust, talude olmest ja sisustusest jne. Et teadaolevalt olid nn kulakuks tunnistatud inimesed küüditatute hulgas vähemuses ja neistki paljud selles kategoorias mittevaranduslikel põhjustel (näiteks talutöödel nõukogude sõjavange kasutanud isikud), siis annavad need nimekirjad läbilõike külaühiskonnast tervikuna.

            Autor analüüsis põhjalikumalt 44 küüditatutest mahajäänud varade akti Viru maakonnas, mis on koostatud põhiliselt Mahu ja Kunda vallas, mõned ka Rägavere vallas, s.o kunagises Viru-Nigula kihelkonnas. Nimekirju on väga erinevaid – lühim selle piirkonna nimestik on koostatud Kunda vallas Selja külas Kruusimäe talus, kus Armilde Uusvelilt on maha jäänud kõigest 10 eset: kolme uksega riidekapp, raudvoodi, kaks jakki, tolmumantel, üks paar voodipesu, meeste kaabu, lapsemüts, kandik ja koogialune (LVMA, f 364, n 1, s 364, l 93; joon 1).

Teise äärmusena võib tuua Jaagup Tiimuse majapidamise Mahu vallas Viru-Nigula külanõukogus Koila külas, kus piinliku täpsusega on kirja pandud tervelt 459 eri nimetust, muuhulgas ka 3 pesupulka, 41 tühja pudelit, 50 kg roiskunud kapsaid, 1 pakk köömneid, 100 kg vanapaberit, 1 toos tikke, 2 purunenud peeglit jne (LVMA, f 364, n 1, s 366, l 189–194; joon 2–3). Kui pikemate nimekirjade korral võib olla üpris kindel, et üles on kirjutatud enam-vähem kogu talus leiduv vara, siis lühikeste nimekirjade juures ei saa nõnda lihtsalt üksüheseid järeldusi teha. II maailmasõja järgsetel keerulistel aegadel leidsid taludes sageli peavarju ka mujalt pärit sugulased või suisa võõrad inimesed, sestap võib üleskirjutatu kajastada vaid osa talus leiduvast.

Täiesti tühjaks jäänud taludes on lisaks vallasvarale nimestikesse kantud ka kinnisvara, s.o hooned, sealhulgas kindlasti elumaja. Kui tallu jäi elama keegi sugulastest, siis elumaja arestitud vara nimekirjas pole.

Kahtlemata sõltus nimekirja põhjalikkus vara üleskirjutamise komisjoni liikmete isikuomadustest, nende arusaamisest ja nende käsutuses olnud ajast. Oli komisjone, kes on kõik talus leiduva pudi-padi viimse detailini üles tähendanud, samas kui enamus komisjone keskendus üksnes olulisemale, reaalset väärtust omavale kraamile. Seega ei ole ka otsest seost nimekirja pikkuse ja talu jõukuse vahel. Kunda ja Mahu valdade kõige pikem, 459 nimetusega akt, on koostatud Jakob Tiimuse tavalises 23 hektari suuruses talus.[15] Tollest piirkonnast küüditatute taludest oli 1939. a suurim 48,35 hektariline Toomas Kallile kuulunud Allika talu Selja külas, kus on pärast elanike Siberisse saatmist üles kirjutatud kõigest 29 eset, sealhulgas hooned. Tõenäoliselt oli Toomas Kallilt kui ühelt vähestest selles piirkonnas kulakuks tunnistatutest (Õispuu 1999: 151) selleks hetkeks enamus vara juba põllumajandusmaksu võla katteks ära võetud, mida näib kinnitavat ka vaid kõige hädapärasematest esemetest koosnev nimekiri.

Küüditatutelt konfiskeeritud vara nimekirjade puhul tuleb arvestada ka seda, et sealt puuduvad kaasavõetud esemed ning võimalikud kõrvaletoimetatud, varastatud või komisjonide poolt kirjapanemata jäänud asjad. Viimasest tuleb üksikasjalikumalt juttu edaspidi. Seega ei pruugi arestitud varade nimekirjad ilma talude ja nende elanike tausta teadmata kuigi ülevaatlikku informatsiooni jagada.

 

Viru maakonna endise Viru-Nigula kihelkonna piirkonnas (põhiliselt Mahu ja Kunda vallas) säilinud 44 vara üleskirjutamise aktis on keskmiselt 80 kirjet, kokku üle 600 erineva varaliigi. Mis äratab kõnealustes varaloeteludes tähelepanu ning milliseid järeldusi saab teha?

Nimekirjad räägivad pigem kasinatest oludest kui erilisest jõukusest (joon 4–5). Kirjapandu hulgas on äärmiselt vähe esemeid, mida isegi nõukogude loogika kohaselt saaks omistada rikastele ekspluateerijatele ehk kulakutele. 44 leibkonna kohta koostatud vara üleskirjutamise nimekirjadest on kõigest kümnes üles tähendatud diivanid, seitsmes puhvetid, viies pehmed toolid ning ühes tugitool ja sohva – s.o mööbliesemed, mida võib suurte reservatsioonidega pidada lihtsast talupojamööblist veidi luksuslikumaks, kuid mis kahtlemata pole 1940. aastatel enam erilise heaolu märgiks. Vaid neljas nimekirjas võib leida 1930.–1940. aastate tehnika arengu sümbolit raadiot, veidi rohkem on jalgrattaid – 20 ratast üheteistkümnes nimekirjas (joon 6). Pisut erandlikumate sisustuselementidena võib välja tuua kahes talus üles kirjutatud pianiino ja ühes nimekirjas leiduv tiibklaver ning kroonlühter (LVMA, f 364, n 1, s 377, l 37–95).

Kui talude sisustuse hulgas on minimaalselt rikkama elustiiliga seostatavaid esemeid, siis paraku ei leidu üleskirjutatud vara hulgas palju ka „komplitseeritud põllumajanduslikke masinaid, millest saadi süstemaatiliselt tulu”, nagu väljendutakse kulakute tunnuseid loetlevas 1947. a 30. augusti määruses (ERA, f R-1, n 3, s 140, l 299): 44 nimekirjas on 7 tuulamismasinat, 6 viljapeksumasinat (nendest 3 hobusega ringiaetavat vanemat nn rossvärk-tüüpi, 1 mootoriga käivitatav ning 2 määratlemata süsteemiga masinat), 6 teraviljakülvikut, 3 viljalõikajat, 2 turbahunti ning 1 firma „Tegur” viljasorteerija. Talutehnikast esineb kõige rohkem niidumasinaid ja loorehasid – vastavalt 17 ning 13. Viimased olid 1940. aastate lõpuks Eesti külades üsna tavalised, kuid ka nende arv pole nimekirjades väga suur.

Seega on Mahu ja Kunda vallast küüditatute taludes olnud üsna tavaline ja lihtne põllumajandustehnika, millest kõigest üksikud võivad mahtuda nimetuse „komplitseeritud põllumajanduslikud masinad” alla. Isegi laialtlevinud koore-lahutajaid on nendes Virumaa taludes olnud kõigest 6 ning vedruvankreid, mida võiks jõukama talu juurde kuuluvaks pidada, vaid kolm.

Sarnane on olukord ka loomade osas. Kunda ja Mahu vallas koostatud nimekirjades on loomi loetletud peaaegu kõigis. Neljakümne ühes majapidamises on olnud lehmi, kolmekümne kahes hobuseid ning kolmekümne ühes lambaid. Sealjuures on lehmi olnud kokku 76, s.o vähem kui kaks lehma majapidamise kohta. Kui arvata juurde mullikad, vasikad ning pullid, saame keskmiseks 3–4 veist majapidamises, mida ei saa suureks näitajaks pidada. Hobuste ja lammaste arv on olnud veelgi väiksem.

Seega annavad endises Viru-Nigula kihelkonnas koostatud küüditatute vara üleskirjutamise nimekirjad tunnistust üsna argistest oludest.

 

Lausa üllatavalt vähe on taludes kirjapandu hulgas raamatuid, neid on märgitud kõigest kolmel juhul. Ei tahaks uskuda, et tolleaegsetes majapidamistes nõnda vähe kirjavara leidus – võimalik, et vara üleskirjutamise komisjonide jaoks ei kujutanud raamatud mingit väärtust. Viimase poolt räägib asjaolu, et kahel juhul on need kirjas pigem raamaturiiuli täiendusena nagu „raamaturiiul täis vanu raamatuid” (IVMA, f 51, n 1, s 35, l 61). Seda kinnitab seegi, et kui raamatuid on üles tähendatud vaid kolmes talus, siis raamaturiiuleid tervelt kümnes. Siit võib järeldada, et enamasti ei kujutanud küüditatute vara üleskirjutamise aktid mitte kõigi esemete nimekirju, vaid pigem arvatava tarbimisväärtusega asjade loetelu. Nii pole üheski nimekirjas nimetatud fotoalbumeid ja fotosid, kõikvõimalikke dokumente jms.

Nimekiri esemetest, mis ei kuulu igapäevaste esma- ja töövahendite hulka, on väga lühike. Muusikariistadest on 44 nimekirjas kokku üks kannel ja viiul, neli kitarri ning kolm klaverit. Mõnevõrra ootamatult ei esine aktides ühtegi grammofoni ega ka heliplaate. Ajaviitevahendeid on nimekirjades samuti suhteliselt kasinalt – 3 võrkkiike, 2 koroonalauda, 2 komplekti mängukaarte ning 1 malelaud.

Sama kehtib ka ehete ning kõiksuguste nips- ja iluasjade kohta. Ehtest on kirjas Mahu valla Viru-Nigula küla Reima talu elanik Martha Päärole kuulunud pross, käevõru ja punase kiviga sõrmus. Tema vara hulgas on loetletud ka kogu piirkonna ainsad kosmeetikavahendid – 3 kreemituubi, 2 lõhnaõlipudelit, 2 karpi puudrit ja klaasist puudritoos, küünelakk, vaseliinituub ning  8 lokirulli ja küünepuhastaja, samuti juuksenõelad ja -võrk (LVMA, f 364, n 1, s 377, l 119). Nipsasjakesigi on vaevalt peotäis – kahes talus on nimetatud malmist koerakuju, kahte nimetut kipsist kuju ning ühes talus määratlemata kogus klaasist ja kivist iluasju. Ehk mahub siia kategooriasse ka Mahu valla Orgu küla Lokkuta talus kirja pandud Johannes Tõnismaale kuulunud nahast portsigar (LVMA, f 364, n 1, s 377, l 215).

Veidi enam leidub traditsioonilisi toa- ja seinakaunistusi. Küünlajalgu on Mahu ja Kunda vallas olnud neljas talus kokku 9, erisuguseid vaase kaheksas talus kokku 26 ning kõige rohkem – üheteistkümnes talus kokku 41 seinamaali ja -pilti.      Küllaltki märkimisväärselt on 1949. a märtsis taludes nimetatud ka toataimi – neid on loetletud kaheksas talus kokku 37. Sealjuures on huvitav, et lillekorve, lillelaudu ja eriti postamente on kirjas poole rohkemates ehk 17 talus. Tavaliselt kuulus postamendiga kokku ka toataim – tõenäoliselt ei kujutanud ka taimed vara üleskirjutamise komisjonide jaoks akteerimisel mingit väärtust.

 

Varade nimekirjade põhjal selgub, et Kunda ja Mahu vallas on 1949. a elekter olnud ainult kahes küüditatute talus. Vaid Mahu valla Lahe küla Hiiopi talu peremees Anton Sameli ja sama valla Orgu küla Lokkuta talu peremees Johannes Tõnismaa majapidamises on kirja pandud elektrisisseseade, elektrilambid ning elektrilised triikrauad (LVMA, f 364, n 1, s 366, l 161p, 215p). Teisena nimetatu oli veskitalu Pada jõel, mis sai elektrivoolu veskis olnud generaatorist.[16] Lokkuta pererahvas oli üks viiest sellest piirkonnast küüditatute taludest, kus tegeldi ka mesindusega – kokku oli nendes taludes 45 mesipuud.

 

Lisaks loomadele, tööriistadele ning majakraamile kajastavad varanduse üleskirjutamise nimekirjad ka taludes leidunud toiduaineid. Ootuspäraselt oli enamus talude toiduvarudest teravilja, kartulite ja jahu kujul. Eri sorti teravilja (sealhulgas ka seemnevilja) on Kunda ja Mahu vallast küüditatute taludes olnud kokku üle 34 tonni ning eri sorti jahu ligikaudu 2,4 tonni.

Kartulite koguse hindamisel on ühikutena kasutatud nii kilogramme, kuhje, kotte, tündreid kui ka vakku – umbkaudne kogus oli ligi 50 tonni. Kahes talus on kirja pandud 50 kg läätsi – tõenäoliselt on seda tänaseks Eestist praktiliselt kadunud kaunvilja siis veel ise kasvatatud (LVMA, f 364, n 1, s 364, l 61p; s 366, l 192p).  Kolmes majapidamises on kasvatatud ka sigureid.

Toiduaineid on nimekirjades üles märgitud äärmiselt vähe – siinjuures tuleb arvestada asjaolu, et need kuulusid esmajärjekorras kaasavõetu hulka. Sestap pole imestada, et näiteks tangaineid on kirjas kõigest neljas talus ning väheses koguses (6 kg) rasva vaid kahes. Vähesel määral on küüditatute taludesse maha jäänud nn poetoiduaineid – kokku 1 pakk köömneid, 1 karp nelki, 1 pakk pipart, 1 karp hiina teed, 1 maitseainete komplekt, 2 kg kohvi ning 5 purki sinepit. Toiduainete kõrval on minimaalsel määral üles kirjutatud ka muud poest ostetud tarbekaupa nagu 1 tualettseep, 2 pakki sigarette, 4 pakki paberosse, 7 pakki pesusinet, 8 pakki riidevärvi, 10 tuubi saapamääret ning 1 kg pesupulbrit (LVMA, f 364, n 1, s 362–366; joon 7).  Kauplusest pärit toidu- ja tarbekauba sortiment ning kogus oli majapidamistes ääretult napp. Küllap oligi nn poekauba osakaal võrreldes talus valmistatuga tagasihoidlik – näiteks võib tuua kõnealustes nimekirjades 1 tualettseebi kõrval loetletud 44 tükki koduseepi. Teisalt ei vaevunud paljud varade üleskirjutamise komisjonid kõiki pisiesemeid fikseerima.

 

Autor näitas 1949. a märtsis Viru maakonna Kunda ja Mahu valdadest küüditatute varade nimekirju sealsetes taludes elanutele, et kuulda vahetute tunnistajate arvamust. Loomulikult oli neil niivõrd kauge aja tagant raske oma talu sisustust täpselt mäletada, pealegi olid paljud küüditamise ajal lapseeas. Tihti andsid oma hinnangu ka nende inimeste sugulased ja järeltulijad. Seetõttu on sellised arvamused kindlasti subjektiivsed, kuid kahtlemata huvipakkuvad.

 

Selles nimekirjas on palju puudu. Muidugi kõike ei mäleta, olin laps, aga talutööd ei tehtud ühe labida ja hanguga jne. [---] Mööblist mäletan, et oli 4 voodit, kirjas 1 (pereliikmed magasid vist põrandal) 1 öökapp kirjas, tegelikult oli 2. [---] Omal oli turbiin, mis töötas vee jõul. Elekter oli meil endal ja paar naabrit said ka meilt valgust. Seda pole ka kusagil märgitud. [---] Raamatuid meil palju ei olnud. Umbes paarikümne ringis, romaanid ja kriminullid. Fotosid meil oli päris palju, aga need jäid maha, ema neid kaasa ei võtnud. (Linda Tali, snd Tõnismaa, pärit Mahu valla Orgu küla Lokkuta talust).[17] Tõe huvides tuleb märkida, et turbiin on siiski kirjas nimetuse all elektriseadeldis (LVMA, f 364, n 1, s 366, l 215p).

 

[---] mis silma paistab, siis vili ja heinad on ilmselt valesti (s.t ilmselt vähe kirjas, pole märgitud näiteks rukist. Autori märkus), sest vilja seeme oli ju olemas aidas (14 ha) ja kari oli laudas 1200 kg heinu märtsi kuul?? (Ülo ja Laine Liiv).[18]

 

Karu-Aasu talus 25.03.49 a üleskirjutatud vara nimekiri on väga täpne ja vastab tegelikusele, välja arvatud üks raadioaparaat, mille saatus on teadmata. [---] Kadunud raadioaparaadi omastas arvatavasti Otto Neeme [---] endine „korpuse” mees ja esindas Mahu valla parteid ja täitevkomited (vara üleskirjutamiskomisjoni liige. Autori märkus.) (Hindrek Tiimus, küüditati Mahu vallat Vasta küla Karu-Aasu talust, sündmuste ajal 14-aastane). [19]

 

Kaugeltki kõike esemeid kirjas pole – kirjas kahekümnest supitaldrikust kümme, ainult üks regi, kirjas pole kolme hobuse rakmeid, viite mesipuud ega kasukanahku. (Hilvi Veermäe, s 1924, elas Kunda valla Malla küla Keldriaugu talus. Küüditamisest pääses, kuna ei viibinud 25. märtsil kodus, Siberisse viidi tema isa Julius ja ema Julia Talts). [20]

 

Toodud näidete varal võib tõdeda, et varade üleskirjutamise nimekirjad üksi ei pruugi inimeste majanduslikust tasemest tõepärast pilti anda. Neid nimekirju uurides võib esitada ka hoopis teiselaadse küsimuse: kas nimekirjades peegelduvad esemed, mille küüditatud endaga kaasa võtsid? Hoolikal analüüsimisel võib varade nimekirjades märgata mõningaid jälgi ka kaasavõetud majakraami kohta.

Esiteks torkab silma, et Viru-Nigula piirkonnas nimekirjadesse kantud riietusesemete ja jalatsite hulgas pole märkimisväärselt nimetatud talvevarustust. Nii on 44 nimekirjast üksnes kolmes loetletud talvemütsid, kindad ja kampsunid, kahes kasukad ja poolkasukad ning vildid vaid ühes. Arvestades kevadtalvist aega ning

Siberi perspektiivi, on igati loogiline, et soojad rõivad kuulusid toiduainete kõrval esmatähtsana kaasavõetava hulka ega saanud seetõttu mahajäänud vara nimekirjades arvukalt esineda.

Küllaltki vähe on nimekirjades ka voodilinu ja -tekke, vastavalt kümnel ja üheteistkümnel juhul: needki kuulusid eelisjärjekorras kaasahaaratu hulka.           

Kaasavõetud esemete kohta leidub ka konkreetseid jälgi. Teadaolevalt võtsid paljud perenaised Siberisse kaasa õmblusmasina, kus see võimaldas reeglina teenistust ja kindlustas sedakaudu äraelamise. Paraku ei taibanud kõik seda teha – nii on käsitletavas piirkonnas õmblusmasinaid kirjas seitsmes nimestikus. Samas on kahes talus kirjas õmblusmasina jalg ning õmblusmasina kast õmblusmasinata – üsna kindlad märgid sellest, et nendes peredes osati hädavajalik ühes võtta (LVMA, f 364, n 1, s 366, l 189p; s 377, l 395).

 

Järgnevalt tasub peatuda küsimusel, kuivõrd informatiivsed on küüditatute varade nimekirja kantud esemete ja asjade loetelud – on ju vastaval trükitud blanketil lahter pealkirjaga „Asjade ja esemete nimetus ja üksikasjaline kirjeldus”. Üldiselt pole esemete üksikasjalise kirjeldamise nõuet eriti järgitud. Reeglina ei ole nimestiku koostamisel eset kirjeldavaid laiendeid kasutatud või on need üsna üldsõnalised nagu suur, väike, puust, rauast, pruun, valge, kahe uksega, villane, määratledes eelkõige asjade materjali, värvust ja ligikaudset suurust. Haruharva on kirja pandud konkreetsemaid täpsustusi nagu näiteks Kunda valla Kuura küla Ojakalda talus Ants Jurtomile kuulunud vara puhul, kus on nimekirja tehtud sissekanded: „Hobune (kõrb, nimi „Esku”) passi nr. 456; Niidumasin firma „Aktiv”; Riidekapp 100x200x45 cm” jne (LVMA, f 364, n 1, s 362, l 14).

 

Küüditatutest mahajäänud varade aktidesse kantud asjade ja esemete seisukorrale tuli anda ka hinnang. Paljudel juhtudel on see antud ainult osadele esemetele, tihti pole seda üldse tehtud. Loomulikult on palju asju, mille „kvaliteedilist seisukorda” oli raske või lausa võimatu määrata, osadel juhtudel ei omanud see ka mingit mõtet. Millist hinnangut anda näiteks bensiinile, klaaspurkidele või sõrmkübaratele?

Sõnalise hinnangu andmisest oli olulisem varade rahalise väärtuse määramine, mille jaoks oli aktides vastavalt pealkirjastatud lahter „Esialgne hinnang vara üleskirjutamise juures” (hinnang siin mõistes hind. Autori märkus). Et sageli ei koostatud varade üleskirjutust ega hindamist kohe küüditamise ajal, vaid see toimus tunduvalt hiljem, on ka mahajäänud varade hindamist edaspidi eraldi käsitletud.

 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et pärast 1949. a märtsiküüditamist koostatud mahajäänud varade nimekirjad annavad hea ülevaate tolle perioodi külaühiskonna materiaalsetest oludest, kuna seal kajastub reeglina suhteliselt palju ka vähemväärtuslikke ja pisiesemeid, mida ei leidu näiteks enne küüditamist võlgade katteks üleskirjutatud varaloendites ega kolhoosidesse vara ühistamise aktides. Samas on paljud küüditatute varade nimekirjad erinevatel põhjustel puudulikud, mistõttu tuleb neisse suhtuda kriitiliselt ning tõepärasema pildi saamiseks kasutada lisadokumente või tausta avavaid mälestusi.

Küüditatutest mahajäänud varade nimekirjad olid ka nendeks allikateks ja aluseks, millele toetudes loodi Eesti Vabaõhumuuseumi Kutsari tallu väljapanek „Elu peatus märtsis 1949...” (joon 8–10).

 

 

Küüditamisoperatsioonile „Priboi” järgnenud varalised toimingud

Kui operatsioonile „Priboi” eelnevatel kuudel langes nõukogude võimuaparaadi peatähelepanu põhiliselt väljasaadetavate nimekirjade koostamisele ning varanduslikud küsimused lasusid suhteliselt tagaplaanil – neid probleeme käsitlev ENSV MN täiesti salajane määrus nr 016 võeti vastu kõigest 2 päeva enne suuroperatsiooni algust – siis pärast küüditamist kerkisid taolised küsimused esiplaanile.

 

Küüditatutest mahajäänud vara jaotuskavad

Juba 28. märtsil 1949, mil märkimisväärne osa küüditamisronge polnud veel Eesti piirest lahkunud ja üksikutele inimestele peeti veel jahti, toimus Eesti NSV MN esimehe A. Veimeri juures ENSV rahandusministeeriumi tippjuhtide ning maakondade ja linnade TSN TK esimeeste osavõtul nõupidamine väljasaadetute üleskirjutatud varade teemal. Nimetatud nõupidamise kohta on säilinud täiesti salajaseks klassifitseeritud protokoll, mis kirjutas täitevkomiteedele juba märksa üksikasjalisemalt ette üleskirjutatud varadega toimimise mehhanisme (vt lisa 1).

            Antud protokolli järgi tuli täitevkomiteedel lahendada varade küsimus kahe nädala jooksul ning varade realiseerimisel esines mitmeid uusi momente. Oluline erinevus võrreldes ENSV MN määrusega nr 016 on see, et talusid või majandeid eristati selle järgi, kas neil oli riigile maksuvõlga tasuda või mitte. Võlgadeta majandite varad anti kolhoosidele tasuta, võlguolevate talude vara mitmed liigid tuli kolhoosidel välja osta, kusjuures kehtis hulk hinnasoodustusi. Ebarealistlikult määratud põllumajandusmaksust tekkinud hiigelvõlad tuli seega tasuda moodustatavatel kolhoosidel ehk sisuliselt ikkagi maaelanikkonnal oma taskust (omapärane järelkaristusviis vägisi kolhoosisunnitud talupidajatele). Alles pärast võlgade katmist lubati ülejäänud vara anda kolhoosidele tasuta. Väljasaadetute tarbevara nagu mööbli, elutarvete, riiete jms realiseerimisel ETKVL võrgu kaudu andis mitmeid tõlgendusi lause, et selle realiseerimisel „rahuldada eeskätt riiklikke ja ühiskondlikke vajadusi”.

            Nimetatud 28. märtsi nõupidamisel eristati esmakordselt ka maal ja linnades üleskirjutatud vara. Eraldi punktina toonitati linnades omastatud vara magusaimat pala – s.o kortereid, mille jaotuseks tuli koostada eriplaan (sealhulgas tuli Tallinnas veel omakorda rakendada erikorda). Täitev- ja parteikomiteedel tuli koostada korterisaajate nimestik, kusjuures sõjaväelastele tuli anda 10% elamispinnast, mida võib võtta otsese tasuna operatsiooni läbiviimise eest (ERA, f R-4, n 6, s 26, l 36–39).

            1949. a 28. märtsi protokollis on oluline lõik – „varade arvelevõtmise ja realiseerimise läbiviimiseks moodustada valdades aktivistidest brigaadid ja varade hindamine, üleandmine ja müük teostada ja vormistada TSN täitevkomitee otsusega moodustatud komisjonide poolt rahandusorganitele kehtestatud aktide vormi kohaselt”. Sisuliselt tähendas see seda, et lisaks varade üleskirjutamise komisjonidele moodustati hoopis suurema volitusega komisjonid, kelle pädevuses oli varade hindamine, selle jagamine ning realiseerimine.

           

 

Hindamiskomisjonide loomine

Varade üleskirjutamise aktides ei ole reeglina mingit märget hindamiskomisjoni kohta, nõnda võiks jäädagi mulje, et hinnad on pandud varade üleskirjutamist toimetanud inimeste poolt. Et see päriselt nii polnud, annab aimu näiteks asjade seisukorra ja nende hindade kirjapanemisel kasutatud teine kirjutusvahend või erinev käekiri. Alles täiendavate dokumentide uurimine tunnistab, et vara kirjutasid üles ühed ning seda hindasid tihti täiesti erinevad inimesed.

Sellisteks täiendavateks dokumentideks on aktid äravõetud vara realiseerimise kohta, mitmesugused käsikirjalised ja täiendavad vara nimekirjad. Vallati oli olukord erinev – näiteks teostas Mahu vallas kõiki küüditatutest mahajäänud varade hindamise, realiseerimise ja üleandmisega seotud toimingud üks viieliikmeline komisjon. Kunda vallas seevastu tegutses mitu erinevat komisjoni, milles leidub kokku 22 erinevat nime (LVMA, f 364).

            Igati loogiliselt langes hindamiskomisjonides põhiraskus valdade abimaksuinspektoritele kui maakonna rahandusosakonna esindajatele – olid ju maksuinspektorid need, kellel oma igapäevatöös oli kõige rohkem aimu varade hindamisest ja teistest rahalistest küsimustest. Mahu valla abimaksu-inspektori Aade Metsa mäletamist mööda kutsutigi Virumaa maksuinspektorid 1949. a aprilli alguses nõupidamisele Rakverre, kus neid instrueeriti, kuidas hinnata mahajäänud varasid, kellele neid müüa jne. Kas maksuinspektoritele ka mingi kirjalik tegevusjuhis anti, ei suutnud A. Mets enam meenutada.[21]

Aprilli alguses toimusidki usaldusisikute poolt valvatavate esemete hindamised taludes. Hindamiskomisjonide käsutuses olid nn „Nimestikud varale, millele on pandud arest”, kus oli spetsiaalne lahter  üleskirjutatud vara rahalise väärtuse jaoks. Kõnesolevale nimestikule ei ole hindamiskomisjoni poolt lisatud ühtegi kuupäeva ega ka allkirju. Erineva hindamiskomisjoni olemasolu tuleb jällegi välja täiendavatest dokumentidest, millest oli eelpool juttu. Mahu ja Kunda valla kohta leidus ainult kaks otsest, vabas vormis paberitükikesel koostatud protokolli nagu näiteks – „Toolse külas, kodanik Anette Rohtla talus on vara hinnatud üleskirjutatud numbrite 1–52 järgi 3. aprillil 1949” (LVMA, f 364, n 1, s 364, l 27).

 

 

Varade hindamine

Küüditatutest mahajäänud varade nimekirjade puhul on keerukaimad hindade ja hindamisega seonduvad probleemid. Omajagu raske on juba 1949. a hinnasüsteemis orienteerumine, pildi muudavad sogasemaks ka ajastule eelnenud ja järgnenud rahareformid. Kui uurijal õnnestubki luua ülevaade 1949. a hindadest, siis ei pruugi sellest nimekirjade analüüsimisel väga suurt abi olla.

Enamus varade nimestikes leiduvatest esemetest on kasutuses olnud, vanad ja kulunud ning nende amortiseerimisastet pole võimalik tagantjärele määrata. Peale selle ei hiilga varade üleskirjutamise nimekirjad erilise põhjalikkusega. Pea võimatu on öelda, missugused olid umbmääraselt kirjapandud raadiod, mantlid, kellad või muud esemed ja kas nendele määratud väärtus vastas tegelikkusele. Kaudsel teel võib siiski üht-teist järeldada. Üheks võimaluseks oli 1949. a küüditatud inimestele nende kodutaludes hinnatud vara nimekirjade näitamine, sest nende jaoks omavad sissekanded konkreetset tähendust. Iseküsimus on muidugi, kui palju on aeg inimeste mälust kustutanud ning kas läbielatu laseb tagantjärele asju kainelt hinnata. Olgu siinkohal toodud mõned seisukohad:

 

Kaheinimese voodi, 2 öökappi, ümmargune suur laud ja kirjutuslaud olid poleeritud pähkel ja tamm, enne sõda tehtud [---] alla keskmist hinnatud. [---] Ma ei mäleta kõike arvuliselt, aga väärtuselt on nad alahinnatud. Mis tol ajal maksis, ei tea ja mis hinnaga neid müüdi ka ei tea. (Linda Tali, elanud Mahu valla Orgu küla Lokkuta talus) [22]

 

Hoonete ja loomade väärtushinnangud olid muidugi madalad, kuid tuleb arvestada ka aega, sest aasta oli 1949 ja sõjast möödas vaid 4 aastat. Rahaline väärtus oli tollel ajal madal, hinnati just rohkem esmatarbe kaupu (toitu, riideid, jalanõusid), millest tunti suurt puudust. Olin 1949. a 14-aastane ja muidugi mööbli ja muu vajaliku majakraami hindu ma ei mäleta ja ei tea. (Hindrek Tiimus, küüditatud Mahu valla Vasta küla Karu-Aasu talust) [23]

 

Mis puutub esemete ja loomade hindamisse, siis olid need arvatavasti väljatöötatud juhendis, mille said rahandusala (maksuinspektorid jt) töötajad ning minu arvates vähemalt sellel hindamislehel (Kunda vallas Sooaluse külas Juliana Truuve elukohas Luha talus, kuhu Alfred Kool 25. märtsil saadeti. Autori märkus) on päris normaalsed. Mäletan hästi, et 1947. a ostsin ise pangalaenuga oma tallu hobuse ja maksin selle eest 5000 /viistuhat/ rubla. Peale konversiooni, kui rubla muutus 10 korda kallimaks oleks siis see maksnud viissada /500/ rubla. Põllutööriistade hind sõltus sellest, millal need olid soetatud. Näiteks need töövahendid, mis olid soetatud enne sõda, vene päritoluga, olid väga odavad. Näiteks tavaline „Vene Deering” heinaniidumasin maksis täiesti uuena ainult 400 rubla. Pealegi oli enne kollektiviseerimist aeg, kus keegi polnud huvitatud põllutööriistade- ja masinate soetamisest. Talu mööbel oli tavaliselt ka omavalmistatud või väga vana ja väheväärtuslik. Kangaste ja söögiriistade hinda ei oska öelda, sest sellel ajal nende asjadega üldse ei kaubeldud. Loomi ei ostnud elusloomadeks sellel ajal maal keegi. Igaüks püüdis sellel ajal realiseerida salaja oma loomi, et mitte neid täiesti muidu anda kolhoosile. (Alfred Kool, töötas 1949. a märtsis Kunda valla TSN TK sekretärina, ametipositsiooni tõttu võttis osa inimeste väljasaatmisest) [24]

 

Represseeritud inimestel on küllaltki kindel seisukoht, et nende või sugulaste vara on hinnatud odavalt. Samas on tähelepanuväärne, et 1949. a hinnataset ei suuda need inimesed meenutada. Küllap on taolise veendumuse suuresti kujundanud kas isiklikult kogetud või lähedastele osakssaanud ebaõiglus ja sellest johtuv kibestumine.

 

Teise poole ehk küüditamises osalenud inimeste arvamustest on siinkirjutajale kättesaadavaks osutunud üksnes Alfred Kooli seisukoht, mis on eelmistele vastupidine – hinnad on normaalsed ja vastavad tegelikkusele. Kas kummagi positsiooni toetuseks on võimalik leida veel kinnitust?

            Nii kunagise ENSV Sise- kui ka Rahandusministeeriumi fondides leidub hulgaliselt materjale, kus on seda temaatikat puudutatud. Antud materjali tonaalsuse iseloomustuseks piisab lõigust ENSV siseminister A. Resevi 1949. a 7. aprilli käskkirjast nr 11cc: „Ministeeriumil on andmed selle kohta, et mitte igal pool ei ole organiseeritud vastav väljasaadetute ehitiste, kariloomade ja varanduse valve ning säilitamine. Selle tagajärjena on juba leidnud aset väljasaadetud kulakute talude süütamiste juhtumid, mahajäetud kariloomade ja varanduse omandamine ning maha sahkerdamine, nende realiseerimine kohalike rahandusorganite poolt alandatud hindadega jne” (ERAF, f 17/1, n 1, s 40, l 132). Sarnast mõtet väljendas ENSV Rahandusministri asetäitja A. Tihane salajases kirjas nr 0133 Võrumaa rahandusosakonna ülemale: „Maakonnas on massiliselt aset leidnud vara hindade alandamise fakte, selle ebaseaduslikku realiseerimist eraisikutele, aga samuti üleskirjutatud vara ebaseaduslikku ümberhindamist abimaksuinspektorite poolt.” (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 77).

Seega kipub nimetatud riigiorganite arvamus reeglina olema üsna ühene – küüditatutest mahajäänud varad on väga sageli tegelikust väärtusest odavamaks hinnatud. Leidub ka üksikuid vastupidiseid näiteid. Nii hinnati võimude teatel mõningatel juhtudel Saaremaal esemeid liiga kõrgelt (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 95).

 

Kontrollides, kas vara üleskirjutamise aktidel toodud konkreetsete asjade väärtushinnang on vara edasiandmist või realiseerimist kajastavatel dokumentidel (vara üleandmisaktid kolhoosidele või tarbijate kooperatiividele) muutunud või mitte, selgus, et vara hinnad on sageli üsna olulises ulatuses muutunud ning esineb nii nende väärtuse tõstmist kui ka esialgse hinna alandamist. Näiteid võib tuua palju: 11. aprillil 1949. a on koostatud üleandmis-vastuvõtu akt Kunda valla TK esindaja Voldemar Purk’i ja kolhoosi „Põllumees” esindaja Karl Valmeri vahel, millega anti viimasele üle Pari külas Läntsu talus elanud Juuli Läntsule kuulunud kariloomad ja põllumajanduslik inventar. Osa lisatud hindadest on samad kui pärast küüditamist koostatud vara nimestikes, kuid kõikide loomade väärtus on tunduvalt tõusnud (LVMA, f 364, n 1, s 363, l 3–5). [25]

 

Küüditatute vara odavnemine kolhoosidele üleandmisel on vähemalt Kunda vallas üsna haruldane. Seevastu on tervele Kunda vallale iseloomulik, et praktiliselt kõikides küüditatute vara kolhoosidele üleandmise aktides on seal kirjasolevate loomade hindu võrreldes esialgsega oluliselt tõstetud.[26]

Ka kolhoosidele üleantud töövahendite hinnad on enamuses kerkinud, jäädes oma absoluutväärtuselt koduloomadele küll alla, kuid siingi oli tõus mitmekordne.[27] Erandlikel juhtudel on hinnatõus olnud lausa mitmesajakordne – nii on Paaskülas Aadu talus algselt 5-rublaseks hinnatud viljapuhtija väärtuseks pärast kolhoosile „Kevade” üleandmist 300 rubla (LVMA, f 364, n 1, s 362, l 2, 7).

Kahest Virumaa vallast, millele siinkirjutaja esmajoones keskendus, on selline hindade muutmine aset leidnud üksnes Kunda vallas. Viimase naabervallas Mahus pole küüditatute vara kolhoosidele ja kooperatiividele üleandmise dokumentides mingeid hindade alandamisi ega tõstmisi toimunud. See võib olla seletatav asjaoluga, et Mahu vallas viis väljasaadetutest mahajäänud vara hindamise läbi üksainus komisjon eesotsas valla abimaksuinspektoriga, seevastu Kunda vallas oli vastavaid komisjone palju ja nende koosseisus polnud sageli rahandusala spetsialiste, vaid mitmeid üsna juhuslikke inimesi.

Samamoodi võib kahesuguseid näiteid leida ka teistest Eesti paikadest. Seega pole pelgalt küüditatute vara üleandmis- ja realiseerimisdokumentide järgi võimalik üheselt tõestada rahva hulgas laialt levinud arvamust, et riik hindas inimestelt konfiskeeritud vara üliodavaks.

 

Siiski on teatud liiki vara, mille hinnataseme vastavust on võimalik võrrelda. Selleks on eelkõige teravili, jahu, liha, lambavill jm, mida oli võimalik müüa turul või kokkuostupunktis.

Eesti NSV Kaubandusministeeriumi materjalide hulgas leidub materjale nii turulkujunenud kui riiklike kokkuostuhindade kohta. Nii näiteks maksis 1949. a veebruaris sealiha Rakvere turul 25–40 rubla kilogramm, riiklik kokkuostuhind oli samal ajal alates madalaima IV sordi 12 rublast kuni I sordi 21 rublani (ERA, f R-13, n 2, s 315, l 10; s 307, l 241). Virumaa kahes, Kunda ja Mahu vallas, on küüditatud taludes sealiha üleskirjutatud ning hinnatud kolmel juhul,[28] kusjuures lihale määratud hinnad jäävad oluliselt alla turuhindadele ning ei küüni isegi riikliku kokkuostuhinna tasemele.

ETKVL Kokkuostuvalitsus on ostnud sigu kokku ka eluskaalu järgi, mille kokkuostuhind oli tapakaalust odavam, jäädes olenevast sordist vahemikku 7–16 rubla kilogrammi eest (ERA, f R-13, n 2, s 307, l 241). Kuna Kunda ja Mahu valdades on kuue talu varade üleskirjutamise nimekirjades toodud sigade puhul nende kaal, siis saab hindamise objektiivsust vaagida sellegi nurga alt. Neljal juhul kuuest on sead hinnatud odavamaks – kilohind vahemikus 2–6 rubla (LVMA, f 364, n 1, s 362–366).

Rukkijahu kilogramm on 1949. a esimeses kvartalis erinevatel Eesti turgudel maksnud alates 3 rublast kuni 7 rubla 50 kopikani, riiklikud kokkuostuhinnad on olnud vahemikus 2.50–3.50 rubla (ERA, f R-13, n 2, s 307, l 242; s 315, l 10). Siinjälgitud kahes Virumaa vallas on rukkijahu arvele võetud kuues küüditamisjärgses talus, kusjuures kahel korral on selle kilohind jäänud alla ka riiklikule kokkuostuhinnale (vastavalt 1 ja 2 rubla kg), kahel juhul olnud võrdne selle alampiiriga ning kahes kohas olnud keskmisel kokkuostuhinna ehk 3 rubla tasemel (LVMA, f 364, n 1, s 362–366).

Kui kartuli kilohinnad on 1949. a kevadtalvel olnud turgudel alates 40 kopikast kuni 1 rublani (ERA, f R-13, n 2, s 315, l 10), riiklikud kokkuostuhinnad 30-50 kopikat kg (ERA, f R-13, n 2, s 307, l 243), siis Kunda ja Mahu valla küüditatute taludes on need, välja arvatud ühel juhul, jäänud kõik allapoole riigi poolt kehtestatud hindu ehk vahemikku 10–20 kopikat kilogrammi eest (LVMA, f 364, n 1, s 362–366). Enam-vähem samalaadne oli olukord ka teravilja, eriti nisu ja odra puhul, vaid rukki hind kannatab 2/3 taludes võrdlust riikliku kokkuostuhinna alammääraga, milleks oli 2 rubla kilogrammi eest (ERA, f R-13, n 2, s 307, l 242).

 

Loomulikult moodustavad ETKVL süsteemis kokkuostetavad saadused taludes üleskirjutatud varadest vaid tühise osa. Kuidas veenduda ülejäänud asjade hindamise objektiivsuses, pealegi kui reeglina on need kirjas üldnimetuste all ilma konkreetsete täpsustusteta?

Sellise võimaluse pakuvad muud nõukogude võimu poolt väljatöötatud hinnakirjad. Näiteks kehtestas ENSV MN 1948. a 27. detsembril määrusega nr 1178, seega mõni kuu enne küüditamist, kulaklikelt majanditelt maksude katteks äravõetud veiste ja hobuste kolhoosidele müümise hinnad. Selle alusel tuli põllumajanduslikud hobused, mis vastasid kategooriale „hea”, müüa kolhoosidele 1100 rublaga, kategooriale „rahuldav” vastavad aga 1000 rubla eest (ERA, f R-1, n 3, s 184, l 403–405). Samas anti 5. mail 1949. a koostatud Virumaa TK rahandusosakonna aruande kohaselt kolhoosidele päriskasutuseks üle 513 hobust, kelle väärtuseks oli keskmiselt 607 rubla (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 63).

Samuti on võimalik kõrvutada Eesti NSV Kaubandusministeeriumi poolt kehtestatud jaehindade nimekirju ja küüditatute taludes kirjapandut. Loomulikult kehtivad jaehinnad uutele toodetele, kuid teatud võrdlusmomendi annab see siiski.

Näiteks maksis Eestis populaarne Punase Ret’i raadiovastuvõtja VV-662 1949. a 1000 rubla, Läti NSV ettevõtte VEF’i erinevad margid 560–1300 rubla (ERA, f R-13, n 2, s 297, l 120; s 306, l 30). Mahu ja Kunda vallas pärast küüditamist üleskirjutatud raadiotest on kaks hinnatud 100 ja üks 250 rublale (LVMA, f 364, n 1, s 362, l 61; s 364, l 82; s 366, l 214). Ehkki nende puhul pole märgitud ei marki ega seisukorda, tunduvad need hinnad olevat isegi kasutatud raadiote kohta üsna madalad. Taolisi võrdlusi, kus küüditatutelt konfiskeeritud vara anti müügiks väga odavate hindadega, võib tuua rohkesti.

Üllataval kombel võib arhiiviallikatest leida materjali, mille abil on võimalik võrrelda ka vanade ja tarvitatud asjade hindamise objektiivsust. Sellise huvitava pidepunkti annab esmapilgul küllalt ootamatu sündmusega nagu tootmiskoondises „Orto” 11. augustil 1949. a toimunud tulekahju seotud materjalid. Nimelt viidi ettevõttes pärast tuleõnnetust läbi säilinud esemete väärtuse hindamine. Kuigi ühe tootmisüksuse ja talude spetsiifika on erinev, leidub kuigipalju sarnast vara, mida annab võrrelda. Siitki selgub, et küüditatutest mahajäänud majakraam hinnati üsna odavaks.[29]

 

Kuigi Eestist väljasaadetute varadele pandud väärtuste paikapidavust on raske analüüsida, võib öelda, et taolise vara hinnad kujunesid lõppkokkuvõttes enne küüditamist valitsenud hinnatasemest madalamaks. Kas see oli teadlik poliitika või kujundas taolised hinnad näiteks nn talukraami ülepakkumine või inimeste soovimatus pärast kolhooside rajamist loomi ja talutehnikat muretseda, on muidugi iseküsimus.

Võib küsida, miks on hindamise paikapidavus või nimekirjade täpsus ja olemasolu laiemalt üldse oluline? Küüditatute varade loetelud tõusid uuesti päevakorda, kui poliitilise situatsiooni muutumisega kerkis üles represseeritutele varanduse tagastaminse või kompenseeriminse küsimus.

Esimene taoline hetk saabus nn Hrutšovi sula ajal, mil ENSV MN võttis 1956. a vastu otsuse tagastada või kompenseerida täielikult rehabiliteeritud isikutele nendelt konfiskeeritud varandus. Reeglina ei rehabiliteeritud neid, kelle väljasaatmise taga oli poliitilisi motiive, näiteks kellegi sugulase tegevus metsavennana vms. Tagastamisele ei kuulunud ka nende vara, kes lahkusid oma elukohast küüditamise eest põgenedes ning jätsid oma vara lihtsalt maha (ERAF, f 17/2, n 1, s 306, l 63–65).

Teistkordselt tekkis vajadus konfiskeeritud varade nimekirjade ja nende üleandmise dokumentide järele seoses Eesti Vabariigi taastamisega 1991. a, mil otsustati kompenseerida varanduse väärtus kõigile inimestele, kellelt see kunagi kolhooside loomise käigus võeti.

 

 

Varade arvelevõtmine ja realiseerimine

ENSV MN esimehe juures 28. märtsil 1949 toimunud nõupidamine seadis ülesandeks lahendada kõik väljasaadetute varadega seotud küsimused 10.–15. aprilliks. ENSV rahandusministri asetäitja A. Tihase poolt seati veelgi konkreetsem tärmin – 10. aprill 1949. Arvestades nõukogude valitsusaparaadile iseloomulikku bürokraatiat, segadust ja teatud inertsust, on selge, et need tähtajad olid ebareaalsed.

14. aprillil 1949 saatis toosama A. Tihane maakondade rahandusosakondade juhatajatele salajase kirja, milles kurjustas: „Vaatamata 10. aprilli tähtaja möödumisele toimub reas maakondades töö kulakute varade realiseerimisega äärmiselt ebarahuldavalt. Paljudes maakondades leiavad aset hindade alandamised ja mitte kogu varandus pole üleskirjutatud. Harjumaal jälle toimub varade arvelevõtt ja üleandmine paljudel juhtudel ilma rahandustöötajate osavõtuta. Paljudes maakondades ei rakendatavat meetmeid üleantud varade realiseerimiseks kaubandusorganisatsioonide poolt ega pole laekunud aprilli esimese dekaadi jooksul raha realiseeritud varanduse eest”. Ministri asetäitja nõuab kategooriliselt, et võetaks kasutusele otsustavad meetmed 1949. a 30. märtsi kirja nr 091 täitmiseks ja see töö lõpetataks 3–4 päevaga (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 4).

Kogu see kärkimine tundub kummaline, sest alles 14. aprillil oli saadetud maakondade rahandusosakondadesse formularid väljasaadetute varade arvelevõtmise ja üleandmise aruandluse kohta, mis tulid täidetult 20. aprilliks rahandus-ministeeriumile esitada. Formularide nõnda hiline väljatöötamine räägib selget keelt ka kõrgemates organites valitsenud segadusest ja küüditamise ootamatusest. Formularidel on ette antud 40 erinevat vara liiki (alates hobustest jt koduloomadest, põllutööriistadest kuni klaverite, bajaanide, jalgrataste ja toidunõudeni välja), ülejäänud mahuvad mõiste jne alla. Andmed kogu vara kohta tuli esitada rahandusministeeriumile nii koguseliselt kui summana, tehes vahet võlguolevate ja mitteolevate talude vahel (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 5–6).

            Ka uus tähtaeg – 20. aprill – oli ilmselgelt ebareaalne. Nõnda pole ka imestada, et varade arvelevõtmise ja realiseerimise aruannete formularid „tilkusid” ministeeriumi pea kolme kuu jooksul ja nendestki olid osad poolikult täidetud või kõigest lühikesed teatised.[30]

 

Kuna esitatud aruannete näol on sisuliselt tegemist realiseerimiseks antud varade esialgse hinnanguga, pole võimalik öelda, kui palju vara tegelikult realiseeriti. Mõninga ülevaate need siiski annavad. Nii on 8 maakonna täitevkomitee rahandusosakonna esialgseil andmeil kulakute ja muude isikute vara arvele võetud ja üles kirjutatud üle 30 miljoni rubla väärtuses. Sellest on põhiliselt kolhoosidele ning veidi ka valdade täitevkomiteedele antud tasuta üle 19 miljoni rubla eest vara ning realiseerimisele suunatud varasid väärtuses üle 11 miljoni rubla (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 1–105). Siinkohal ei saa jätta meenutamata, et ENSV MN 1949. a 5. veebruari määrus nr 72 järgi oli 1948. a üksnes kulakute põllumajandusmaksu võlg 31 miljonit rubla (ERA, f R-1, n 3, s 254, l 534) – seega rohkem kui kaheksa maakonna küüditatud talude kogu maine vara!

 

 

Teravilja realiseerimine

Eraldi võib välja tuua teravilja realiseerimise ja üleskirjutamise küsimused – oli ju teravili nõukogude võimude jaoks strateegilise ressursina alati teravdatud tähelepanu all. Juba ENSV MN 1949. a 23. märtsi täiesti salajane määrus nr 016 pühendas eraldi read toidu- ja söögiteraviljale, mis tuli üle anda „Teraviljavaru” organeile (ERA, f R-1, n 5s, s 184, l 31).

9. aprillil 1949 võttis ENSV MN vastu spetsiaalse määruse nr 227 „Peremeheta majanditelt vilja vastuvõtmise kohta” (ERA, f R-1, n 3, s 258, l 59–61), mis kohustas kolme päeva jooksul täpsustama teravilja olemasolu ja kogused peremeheta taludes ning tulemustest 11. aprilliks ENSV Ministrite Nõukogule ette kandma. Vabariiklikule „Teraviljavaru” kontorile ning ETKVL-i süsteemile tehti omakorda ülesandeks organiseerida oma varumispunktide võrgu kaudu kohalikelt rahandusorganitelt peremeheta majandite teravilja vastuvõtmine, kusjuures rõhutati, et seda tuleb teha vilja tegeliku kaalu järgi. Viimase punkti mõte oli selles, et vara üleskirjutamisel reeglina salvedes ja kottides asunud vilja ei kaalutud, vaid seda hinnati silma järgi, mis andis muidugi tegelikkusest erineva tulemuse. Nüüd loodeti see viga parandada.

            Vilja kokkuveoks tühjadest taludest eraldati NSVL Varumise Autotranspordi-baasi üksikust autoroodust 75 ning ENSV MN juures asuvast Autotranspordi Peavalitsusest 20 veomasinat, mis saadeti maakondadesse. Maakonna ja valdade täitevkomiteed pidid kindlustama vilja laadimiseks vajaliku tööjõu ning kinnistama iga auto juurde voliniku vilja saatmiseks varumispunktidesse.

Kokkukogutud teraviljast tuli suvivili anda seemnelaenu korras kolhoosidele. Talivili ning seemnelaenu andmisest ülejäänud suvivili tuli eraldatud autotranspordiga vedada „Teraviljavaru” ja ETKVL süsteemi jaamalähedastesse varumispunktidesse, kusjuures vedusid teostavatel automajanditel oli õigus võtta naturaaltasu 1,5 kg iga tonnkilomeetri pealt (ERA, f R-1, n 3, s 258, l 59–61).

25. maiks 1949 tuli rahandusosakondadel ministeeriumile esitada üksikasjaline aruanne, milles tuli ära näidata: 1) talude arv, kus teravilja arvele võeti; 2) teraviljakogused kultuuride lõikes, sealhulgas eraldi järelkontrolliga avastatud teravili, mis oli arvele võetud rahandusosakonna poolt; 3) teraviljakogused kultuuride lõikes, mida „Teraviljavaru” oli vastu võtnud rahandusosakondadelt ning 4) teraviljakogused kultuuride lõikes, mida poldud peremeheta majanditest „Teraviljavaru” punktidesse veetud (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 75).

            Tähtajaks, s.o 25. maiks 1949, suutsid nõutud aruande esitada vaid üksikud maakonnad, näiteks Saare maakond. Sealt läkitatud ülipõhjalikus aruandes on „ümberasutajate varandusest teravili ja teraviljasaadused” kirjas kilogrammi täpsusega ning kultuuride kaupa. Nii võib teada saada, et 284 talust on teraviljasalvele üle antud 188 428 kilogrammi teravilja, sealhulgas ligi tonn hernest, 165 kg kruupe, 70 kg uba, 38 kg lina- ning 10 kg timutiseemet jne. Esitatud on ka algselt taludes kirjapandud ja hiljem keskteraviljasalves vastuvõetud koguste erinevused – „teravilja ja teraviljasaaduste koguse kõikuvus rahandusosakonna andmetel ja keskteraviljasalve poolt vastuvõetud andmete vahel on tingitud sellest, et komisjonid akteerimise juures suurem osa teravilja ja teraviljasaaduseid akteerisid ilma kaalumata, vaid umbes silma järgi, kuna aga teraviljasalv vastuvõtmise juures võttis vastu kaaluga” (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 79). Viimane väide on mõistetav, samas andis selline umbkaudne hindamine suurepäraseid võimalusi vilja kõrvaletoimetamiseks ning teisalt räägib see ka muu varanduse hindamise subjektiivsusest.

Kui Saare maakonnas osutus teraviljasalve vastuvõtmisel kaalutud vilja kogus esialgu kirjapandust suuremaks, siis Virumaal olid vastupidised lood – esialgu hinnanguliselt kirjapandud teraviljakogus osutus hiljem 11 234 kg võrra suuremaks (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 93).[31]

 

Lahknevused esialgu üleskirjutatud ning hiljem teraviljasalvedes kaalutud koguste vahel on kohati üsna märkimisväärsed. Need vasturääkivused kõnelevad kui mitte otsesest võltsimisest, siis üleüldisest tohuvapohust kindlasti, mistõttu ei saa ilmselt rääkida ka kogu küüditamisprotsessijärgselt materiaalseid küsimusi puudutavate andmete usaldusväärsusest.

 

 

Küüditamine kui isikliku kasu lõikamise allikas

Käsitledes küüditamisjärgseid varadega seotud momente, ei saa kuidagi mööda minna ühest kõige emotsionaalsemast ja valulisemast teemast – see on mahajäetud esemete omastamine, et mitte öelda varastamine, kas otseselt küüditajate või kolmandate inimeste poolt. Vähe on Siberi teekonna läbiteinud inimesi, kes poleks veendunud, et nende talu paremad esemed langesid aktivistide või teiste külainimeste saagiks. Mälestustes korduvad fraasid:

 

Osa esemetest kanti laiali külaelanike poolt, just ka need samad küüditajad olid osalised.[32]

Kõik rüüstati ja viidi ära naabrite poolt.[33]

Mis sobis naabritele, see muidugi tassiti laiali.[34]

Mäletan hästi 1949. a märtsiküüditamist, kui väga paljud talud jäid tühjaks. Nende kodune vara sattus kohalike kommunistide kätte ja seda nägid pealt paljud kohalikud.[35]

 

Kerkib küsimus, kui palju on sellistel arvamustel alust, kui palju sünnitavad taolist veendumust kuulujutud ja ülespaisutatud emotsioonid? Kas sellele on võimalik vastata kirjalikult fikseeritud faktidele tuginedes? Selgub, et ka sellel teemal on arhiiviallikad üpris kõnekad.

            Esimesed kokkuvõtted toimunud küüditamisoperatsioonist saabusid ENSV siseminister kindralmajor Resevile Siseministeeriumi (SM) volinike ning maakondade osakondade ülemate ettekannetena märtsi lõpus või aprilli alguses 1949. Ühena esimestest, 29. märtsil 1949 kirja pandud ENSV SM Võrumaa osakonna raportist võib lugeda: „kõiki valdadesse sõitnud nõukogude ja parteiaktiviste instrueeris SM maakondlik osakond partei maakonna-komitee kaudu ja hoiatas neid pärast kulakute ning bandiitide abistajate väljasaatmist mahajäänud vara, kariloomade, vilja jne säilitamise eest. Riisumisjuhtumeid pole kindlaks tehtud.” (ERAF, f 17/1, n 1, s 139, l 251).

            Paraku ei laekunud nõnda laitmatud ettekanded mitte kõigist maakondadest, siin-seal esines „üksikuid puudujääke” ning korrarikkumisi. Näiteks 29. märtsil 1949 on SM Harjumaa osakonna ülem alampolkovnik Leesment ja SM volinik kapten Smirnov sunnitud muuhulgas raporteerima:

 

Saue vallas ei kandnud Raudnoi juhatatav komisjon kulak Poali vara üleskirjutamisel akti kaht ülikonda ja palitut. Selle asjaolu avastas piirkonnavolinik nooremleitnant Tõigaste ja konfiskeeris komisjoni liikmetelt need asjad üleandmiseks sinna, kuhu ette nähtud. [---] Iru vallas leidis Juksi juhatatava komisjoni tegevuse tulemusena aset fakt osa kulak Juhkamile kuuluva vara omavolilise üleandmise kohta kulaku juures elanud teenijale. Kohale saadetud operatiivgrupp tegi kindlaks, et asi oli tõepoolest nii. (ERAF, f 17/1, n 1, s 139, l 249)

 

Esialgsete ettekannete järgi polnuks ENSV juhtorganitel erilist põhjust häirekella lüüa – ainult üksikud kõrvalekalded mõnes maakonnas. Kuid silma torkab see, et kõigil toodud juhtudel osutusid väärtuste kõrvaletoimetajateks kas vara üleskirjutamise komisjonide liikmed s.o valla aktiiv, partei- või miilitsaorganite töötajad – sõnaga eliidi ja võimutegelaste hulka kuuluvad inimesed. Seetõttu pole üllatav, et 7. aprillil 1949 andis Eesti NSV siseminister kindralmajor Resev välja üsna karmisõnalise ja täiesti salajase tegevusjuhendi nr 11cc (vt lisa 2). Nimetatud käskkirja toon ei jäta kahtlust, et vahetult peale küüditamist saabunud ettekannetes esitatud üksikud korrarikkumised pidid olema kõigest n.ö jäämäe veepealne tipp. Tegelik olukord varadega sahkerdamisel osutus hoopis hullemaks ja näitas pidevat kasvutendentsi. Alates aprilli keskpaigast kuni 1949. a lõpuni leidub nii siseministeeriumi, parteikomiteede kui kohtuorganite materjalides hulgaliselt andmeid küüditatutest mahajäänud varadega toimepandud erinevatest kuritegudest.

 

 

Küüditatute vara otsesed vargused

Esimese kategooria kuritegudest moodustavad mahajäetud esemete vargused, mida võib omakorda kaheks liigitada.

            Mõnes mõttes kõige lihtsamad olid juhused, kus inimestest tühjaksjäänud majadesse või korteritesse tungisid kõrvalised isikud ning sealt väärtuslikku minema tassisid – s.o otsesed vargused. Üllataval kombel piirduvad küüditamisega otseselt mitteseotud ehk n-ö tavaliste inimeste toimepandud vargused arhiiviallikates kõigest 6–7 juhusega, mis ei tähenda sugugi seda, et neid rohkem polnudki. Küllap oli palju selliseid riisumisi, mis sooritati valveta jäänud taludes vahetult pärast elanike äraviimist ning enne esemete üleskirjutamist. Neid oli võimatu registreerida, sest kellelgi polnud täit ülevaadet, mida küüditatud endaga ühes võtsid ja mida mitte. Teisalt võisid kohalikud juhid olla huvitatud, et taolisi rikkumisjuhte ei avastatakski, sest pidid ju nemad vastutama mahajäetud vara säilimise eest.

 

Kui läbivaadatud materjalides on äärmiselt vähe lihtinimeste poolt küüditatute vara varguse juhtumeid, siis otsekui vastukaaluks on piisavalt palju küüditamisprotsessi ühel või teisel kujul tõmmatud ning juhtivatel kohtadel olevate isikute poolt sooritatud kuritegusid. Üks teadaolevalt esimesi omataolisi pandi toime 26. märtsil 1949 Viljandi linnas kohaliku aktiivi esindajana küüditamises osalenud Viljandi metsamajandi direktori Ivan Mukovini poolt. EK(b)P Viljandimaa Komitee büroo 1949. a 19. aprilli istungi protokolli järgi „ilmus purjus olekus Mukovin, Ivan Petrovitš, väljasaatmisele kuulunud naiskodanik Pargi majja. Saades Pargi naabrilt toavõtme, tungis selle korterisse, kus võttis kompsu erinevate asjadega ning püüdis neid majast välja viia omastamise eesmärgil. Majast väljudes peeti kinni miilitsa poolt, kellele osutas vastupanu.” (ERAF, f 19, n 5, s 370, l 58).

Väga tähelepanuväärne ning iseloomulik oli järgnenud karistus: „Võttes arvesse asjaolusid, et Mukovini poolt võetud esemed ei olnud kandmiseks kõlblikud, samuti seda, et nimetatu on ÜK(b)P liige, kriminaalasja ei algatatud, vaid materjalid tema kohta anti üle maakonna parteibüroole, kus võeti vastu otsus karistada Mukovinit valju noomituse ja hoiatusega.” (ERAF, f 17/1, n 1, s 140, l 334) Kas saab olla kõnekamat näidet valitsenud topeltmoraalist!

 

14. aprillil 1949 arutas EK(b)P Harjumaa Komitee büroo oma istungil ÜK(b)P liikme ning EK(b)P Harjumaa Komitee Tööstusosakonna juhataja Mihail Trifonovi personaalküsimust, kes „viibides komandeeringul Anija vallas, selle asemel, et abistada EK(b)P Anija vallakomiteed töös kevadkülvi ettevalmistamisel, kuritahtlikult tarvitas oma ametalalist seisukohta, varastas oma isiklikuks kasutamiseks riigile kuuluva vara. [---] Kulakute varandusest, mis oleks pidanud akteeritama ning riigile üle antama, Trifonov omandas kaks pehmet tooli, diivani padja, jahipüssi, ühe koti sepikujahu, meesterahva mantli, 20 kg sealiha, 16 kg mannat ja 32 kg nisujahu.” (ERAF, f 11, n 11, s 7, l 3–4).

 

13. septembril 1949 Harjumaa parteisekretär Malõševile adresseeritud kirjas teatatakse Rapla valla partorg Nõulikust, kes konfiskeeritud kulaku varandusest „võttis endale korterisse riidekapi, kaks pehmet tugitooli, meesteülikonna, diivani, puhvetkapi, mootorratta, voodi madratsite ja patjadega ning villast riiet, mida ta üldse akti ei kirjutanud.” Terve autokoorem vara! Hiljem, kui lugu avalikuks tuli, maksis partorg Nõulik võetud asjade eest raha kooperatiivi, kuid müüs näiteks 500 rubla eest omandatud mootorratta pärast 3000 rubla eest edasi.

Ka Nissi valla partorg Pandis kasutas küüditamist isikliku kasu lõikamiseks. Nii hõivas ta kohe pärast inimeste väljasaatmist kahekorruselise maja koos viljapuuaiaga. Maja esimese korruse võttis partorg endale korteriks, ülemisele korrusele majutas aga valla parteikomitee propagandisti, viljapuuaia jagasid omavahel. (ERAF, f 1, n 14, s 91, l 39)

 

Näiteid sarnastest kuritegudest võiks tuua kümnete kaupa. Antud kuriteoliigi skeem on enamjaolt sarnane – mahajäetud varade üleskirjutamise komisjonide liikmetel, kes himustasid paremaid asju, olid selle omastamiseks hiilgavad võimalused. Levinuim tee selleks oli jätta soovitud esemed lihtsalt aktidesse kirja panemata, kuid ei põlatud ära ka juba akteeritud vara riisumist. Seoses viimasega torkab silma, et nõukogude- ja parteiaktiivi kuritegude puhul kasutati küllaltki harva sõnu „riisumine” või „varastamine”, selle asemel eelistati märksa pehmemat sõnakasutust nagu „omastamine”. Ja veel üks tähelepanek: kommunistliku partei liikmed ja -liikmekandidaadid olid teistest ühiskonnaliikmetest kõrgemal seisev klass – nende vastutuselevõtmise või mittevõtmise otsustas kohtu asemel partei siseringkond ja sageli piirdusid nende karistused vaid leebete hoiatustega.

 

 

Küüditatute varaga hangeldamine

Teiseks aktivistide poolt sooritatud väga levinud kuriteoliigiks oli mahajäetud vara kunstlikult odavaks hindamine ja selle ostmine enesele või müük sugulastele-sõpradele. Sellega väga sarnane oli lihtsalt paremate asjade esmajärjekorras ostmine.   

 

1949. a aprilli alguses on toimunud suurem hangeldamine Rakveres, kus mahajäetud varadega tegeles Virumaa Tarbijate Kooperatiivide Maakondliku Liidu (TKML) süsteem, mis korraldas antud juhtumi kohta ka ulatusliku sisejuurdluse. Näiteks võib Viru Tarbijate Kooperatiivi müüja Ilse Kaukese seletuskirjast lugeda:

 

Minule tehti sm Pajuri (Virumaa TKML juhatuse esimees. Autori märkus.) poolt korraldus 4. aprillil minna hindama konfiskeeritud varandusi. [---] Sm Pajuri poolt oli antud minule suuline korraldus varandusi mitte enne müüa kui kauplusesse kõik on kokku toodud. Võidu tänav 12 varanduste pääle laadimise ajal autole ilmusid sinna sõjaväelased ja ütlesid, et nendel on õigus osta varandusi kohapääl s.o otse korterist, kuna Rakvere Täitevkomitee esindaja sm Kornelt ütles, et nendel on õigus osta, teostasin mina müüki ja võtsin raha vastu kohapääl. Kohal müüsin raadio, mootorratta, jalgratta ja voodi, peale selle pisemaid esemeid, raha on praegu minu käes.

Peale selle olen müünud Rakvere linna T/komitee sekretärile sm Jõesaarele Laada tänav 10 mööblit (tualett peegel, 3 tooli, laud ja põrandariided), samuti Kalda tänav 6–3 riietekapi ja raadio eraisikule kelle nime ei tea, olevat inimeste ütelusel Jõesaare naise vend, samale isikule müüsin veel Kalda tänav 6-2 seinavaiba ja 2 diivani patja.

Täienduseks müügi kohta Võidu tänav 12 lisan, et minule anti korraldus Riikliku julgeoleku töötaja sm Jõesaare poolt (Rakvere linna TK sekretäri mees. Autori märkus) ilmuda Vabaduse tänav 12, kuhu ka ilmusin. Säält tuli minuga kaasa pääle sm Jõesaare veel kolm isikut, kellega läksime Võidu tänav 12, kus eelnimetatud isikud valisid välja esemeid (2 mootorratast, üks laud, õmblusmasin, tööriistade kast jm), kes viisid esemed enne üldist toomist ära. (LVMA, f 784, n 1, s 216, l 156).

 

Lisaks selgub teostatud sisejuurdlusest, et enne kui Rakvere linnast ja ümbruskonnast tarbijate kooperatiivi lattu kokkutoodud mahajäetud esemed kõigile soovijatele müüki lubati, käisid „võrdsemad” inimesed laos meelepärast valimas ja matti võtmas. Selle kohta on säilinud konfiskeeritud esemetega kaubelnud Helmi Tipneri seletuskiri:

 

Mina Helmi Tipner, tarvitatud asjade müügipunkti juhataja seletan oma müüki enne äri avamist. Esiteks müüsin mina miilitsa osakonna ülemale sm Teosele, selleks tegi minule korralduse sm Tõeväli (Viru Tarbijate Kooperatiivi kaubandusosakonna juhataja. Autori märkus). Tuli ise nendega sisse ja nemad valisivad ja viisivad ära. Teiseks üks lennuväekangelane – selleks tegi minule korralduse sm Pajuri (Viru Tarbijate Kooperatiivi juhatuse esimees. Autori märkus.), et las valib välja ja mina sain sellest niimoodi aru, et kui juba välja valitud ja makstud on siis võib ka ära viia. Kolmandaks sm Jõesaar tuli minu korterisse ja ütles, et temal on luba sm Pajuri poolt otse kohe koha peal osta [---] ning tema esitas ennast, et olen linna täitevkomitee sekretär siis arvasin jällegi, et temale pean ka mina müüma nii kui Liidust tulnud inimesele, kes on oma varanduse kõik sõja läbi kaotanud. Neljandaks nendele teistele isikutele, kellele ma veel müüsin, jällegi ähvardati mind, et nendel on Pajuri poolt lubatud – isegi mõni tõmbas hõlmad lahti ja näitas kes ma olen, siis mina lõin kartma ja müüsin ka nendele (tõenäoliselt sõjaväe-, miilitsa- või julgeolekutöötajad. Autori märkus.) ja ka eraisikutele, kes jällegi avaldasid survet, et pean neile müüma. (LVMA, f 784, n 1, s 216, l 151–151p)

 

Analoogseid kuritegusid ja soodsalt võõra vara omandamise teateid esineb ridamisi üle terve Eesti.

19. mail 1949 saatis ENSV rahandusministri asetäitja A. Tihane kirja Võrumaa TK rahandusosakonna ülem Gutmanile, juhtides tähelepanu sellele, et maakonnas on „massiliselt aset leidnud vara hindade alandamise fakte, selle ebaseaduslikku realiseerimist eraisikutele, aga samuti üleskirjutatud vara ebaseaduslikku ümberhindamist abimaksuinspektorite poolt ning teisi kuritarvitusi, mida on kindlaks tehtud kontrollimise käigus Veriora, Mäe, Järvesuu ja Räpina valdades.” Nimeliselt tuuakse välja Mäe valla abimaksuinspektor Olga Pind, kes koos tarbijate kooperatiivi kaupluse juhatajaga hindasid vara omavoliliselt odavamaks ning neist esimene ostis nõnda endale ja oma isale neli riidekappi (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 77).

27. mail saadetud vastuskirjas tunnistab Gutman, et Mäe valla abimaksuinspektor ja selle isa on tõepoolest ostnud odavalt riidekappe ja voodeid, kuid „esemete müük on toimunud neile valla täitevkomitee esimehe ja valla parteiorganisatsiooni sekretäri teadmisel ja nõusolekul, kelle seletuse kohaselt on viimased lubanud kooperatiivil müüa vara esmajärjekorras vaid valla aktiivile.” (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 83). Niisiis on Võrumaal Mäe vallas küüditatute vara täiesti varjamatult käsitletud kui saaki, mida tuleb võimukihile ehk kohalikele nõukogude- ja parteitöötajatele jagada!

21. mail on Harjumaa parteikomitee büroo arutanud Kernu valla parteialgorganisatsiooni sekretäri Voldemar Reinbachi personaalküsimust, kes „kasutas ära oma ametalalist seisukohta ja pani kohalikus kooperatiivis kinni väljasaadetutele kuuluvast varandusest diivani, naiste kleidiriide, 3,5 mtr villast riiet. Hakates ostuks luba taotlema EK(b)P Harjumaa Komiteest, ei lubanud ta mainitud asju müüa kooperatiivil.” Voldemar Reinbachi karistuseks on Harjumaa parteikomitee määranud noomituse ilma arvestuskaardile kandmiseta (ERAF, f 11, n 11, s 7, l 97–99).

 

Siinkohal peaks piisama näidetest, mismoodi nn aktiiv ametipositsiooni kasutades küüditatutest mahajäänud vara omastas. Kogu selle üpris masendava loetelu kõrval on siinkirjutaja dokumentidest leidnud ka ühe kõrget positsiooni omanud isiku, kelle käitumine on otsekui vastukaaluks eelpooltoodutele. 17. mail 1949 on Valgamaa parteikomitee büroo vaaginud ENSV Ülemnõukogu saadik Leida Kulbini käitumist, kes protokolli järgi „kulak Kohalt natsionaliseeritud varanduse hindamisel määras kasukale ja vooditekile hinnaks 5 rubla, seejärel ostis need ning kõigi komisjoniliikmete juuresolekul andis demonstratiivselt üle väljasaadetud kulaku Koha emale Melanie Kohale, sest see kõik olevat tema vara.” Sellise nõukogudevastase tegevuse pärast palub Valgamaa parteikomitee büroo EK(b)P KK ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumil Leida Kulbinilt rahvasaadiku nimetus ära võtta (ERAF, f 1, n 5ss, s 3, l 4).

 

Kokkuvõtvalt võib küüditatutest mahajäänud varadega sooritatud kuritegude kohta öelda järgmist:

1) tõenäoliselt jäi suur osa taolisi kuritegusid, eriti vahetult pärast küüditamist toimunuid, erinevatel põhjustel üldse registreerimata

2) küüditatute vara varastamise ja sellega sahkerdamise juhtumeid esineb üsna ühtlaselt kõigis Eesti maakondades üle, välja arvatud Hiiumaa.[36]

3) küüditamist on rikastumise eesmärgil ära kasutanud eeskätt erineva kaliibriga nõukogude- ja parteitöötajad, mis ei saa olla juhus. Varadega kokku puutudes oli just neil selleks parimad võimalused. Teisalt tuleb arvestada, et nn aktiiv oli nii altpoolt küla tasandilt (anonüümkaebused!) kui ka kõrgemalt poolt teravdatud tähelepanu all.

4) sarnase kuriteo sooritamisel olid eelisseisundis parteiliikmed, kelle kriminaalvastutusele võtmise küsimuse otsustas kõigepealt partei siseringkond, mistõttu oli neil võimalus kriminaalkaristusest pääsemiseks. Vara väärtuse kunstlikku alandamist ja selle endale ostmist ei peetud partei liinis üldse märkimisväärseks rikkumiseks.

5) torkab silma, et miilitsa-, partei- ja kohtusüsteemi allikates figureerivad erinevad nimed – seega ei ole varadega sahkerdamise juhtumid koondatud ühte kohta (kahjuks ei ole säilinud SORVVO materjale 1949. aasta kohta) ning eri fondide materjalid reeglina ei kattu.

 

 

Lõpetuseks

Majanduslikud ja varalised tagamaad olid nõukogude võimumasina jaoks inimeste 1949. a märtsiküüditamist ette valmistades ja eriti väljasaatmisoperatsioonile järgnenud perioodil väga olulisel kohal. Nõukogude riigi poolt küüditatutelt omandatud varaga seonduvalt väärivad märkimist mitmed erinevad momendid:

  • küüditatute vara jagamist puudutavate küsimuste tähtsust rõhutab enamuse antud teematika alla käivate dokumentide klassifitseerimine kategooriasse „täiesti salajane“;
  • väljasaadetud nn kulakutelt nende võlgade katteks varanduse konfiskeerimine oli vastuolus ka nõukogude seadustega, kuna see oleks saanud toimuda ainult rahvakohtu otsuse alusel;
  • nn mittekulaklikel põhjustel deporteeritud isikute varanduse kohta puudus igasugune administratiivotsus;
  • küüditatutest mahajäänud vara arvelevõtmisel ja realiseerimisel valitsesid vasturääkivused ja segadused, tihti puudus vastav dokumentatsioon;
  • küüditatutest mahajäänud varade nimekirjad kõnelevad Eesti külas 1940. aastate lõpus valitsenud küllaltki tagasihoidlikest materiaalsetest oludest. See omakorda tõendab, et puudub alus nõukogude võimu väitele küüditamise suunamisest rikaste „kulakute” vastu;
  • taludesse jäänud vara hinnati nõukogude võimu esindajate poolt nende tegelikust väärtusest odavamaks;
  • küüditatute vara varastamise, odavalt ostmise ja muude taoliste kuritegudega olid isegi ametliku statistika järgi seotud peaasjalikult partei-, nõukogude-, julgeoleku- ja miilitsatöötajad, kelle karistus oli võrreldes tavakodanikuga tihti naeruväärne.

 

Lõppkokkuvõttena võib öelda, et nõukogude võim saavutas Eestis suur-küüditamisega enda jaoks samaaegselt mitu eesmärki:

  • hoiatava näite ja tekkinud hirmuõhkkonna ajendil loobus maaelanikkond oma talumajapidamistest ning oli sunnitud kolhoosidesse astuma;
  • küüditatutelt konfiskeeritud kariloomad, põllutööriistad ning mitmesugused hooned jms andsid märkimisväärse osa nendesamade kolhooside nn stardikapitalist, äravõetud teravili võimaldas edukalt läbi viia kevadkülvi;
  • nõukogude riik teenis küüditatute vara müügist miljoneid rublasid otsest tulu;
  • küüditamine võimaldas lõpetada perspektiivitu talumajapidamiste põllumajandusmaksuga maksustamise poliitika, sedakaudu ühtlasi ka kohalike omavalitsuste eelarvete puudujäägi suurenemise;
  • kasutades küüditatutest mahajäänud varade registreerijatena, hindajatena ning ümberjagajatena suurt hulka kohalikke elanikke, laiendas nõukogude võim kaassüüd ning hajutas tähelepanu väljasaatmise tegelikelt korraldajatelt.

 

 

 

Kasutatud allikad ja kirjandus

 

ERA – Eesti Riigiarhiiv

ERAF – Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe filiaal

IVMA – Ida-Viru Maa-arhiiv

KM EKLA – Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti kodulooline arhiiv

LVMA – Lääne-Viru Maa-arhiiv

 

Arold 1995 = Arold, M. (koostaja). Märtsivapustused. Avaldamata arhiividokumente aastaist 1949 ja 1950. Tartu: Tungal.

Ligi 1989 = Ligi, H. Märtsiküüditamine. – Rahva Hääl, nr 72, 25. märts 1989.

Rahi 1998 = Rahi, A. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. Tartu: Kleio.

Rahi 1999 = Rahi, A. Massirepressioonide uurimine ja Balti koostöö. – Ajalooline Ajakiri, 1, 87–92.

Raid 1995 = Raid, L. Kas peremees või käsualune? Ülevaade Parteiarhiivi materjalidest III. – Kleio, 2, 42–55.

Sabbo 1996 = Sabbo, H. Võimatu vaikida II. Tallinn.

Sarv 1999 = Sarv, E. Küüditamine kui inimsusevastane kuritegu. – Juridica, 2, 92–100.

Õispuu 1999 = Õispuu, L. (koostaja). Küüditamine Eestist Venemaale. Märtsiküüditamine 1949. 2. osa. Tallinn: Memento.

VNFSV TsK 1940 = VNFSV tsiviilkoodeks. ENSV Kohtu Rahvakomissariaat. Tallinn.

 

 

Kasutatud lühendid

 

EK(b)P – Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei

ENSV – Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

ETKVL – Eesti NSV Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit

KK – Keskkomitee

MN – Ministrite Nõukogu

NKVD – eestikeelne lühend venekeelsest nimetusest Народный Комитет Внутренных Дел (Siseasjade Rahvakomissariaat, sisuliselt NSVL siseministeerium 1922–1946 )

NSVL – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit

SM – Siseministeerium

SORVVO – Sotsialistliku Omandi Riisumise Vastase Võitluse Osakond

TK, T/K – Täitevkomitee

TKML – Tarbijate Kooperatiivide Maakondlik Liit

TSN – Töörahva Saadikute Nõukogu

ÜK(b)P – Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei

 

 

LISA 1

 

Väljavõte Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees A. Veimeri juures 28. märtsil 1949. a peetud nõupidamise täiesti salajasest protokollist üleskirjutatud varade kohta:

 

A. Võlgadeta majandite varad. Varad (sealhulgas majad, ehitised, loomad, põllumajanduslik inventar, kartulid, aiavili, koresööt, heinaseeme jne.), kui nad kuulusid majanditele, kellel riigile maksuvõlgasid ei olnud, lähevad tasuta kolhoosidele, välja arvatud toidu ja söödateravili, mis anda üle Keskteraviljasalvele varumise hindadega.

            B. Majandite varad, kellel on riigile maksuvõlga tasuda:

            1. Vili, seemned, tehnilised kultuurid üle anda Keskteraviljasalvele varumise hindadega.

            2. Koresööt, kartul, aiavili üle anda kolhoosidele turuhindadega, kui need on odavamad riiklikest jaehindadest; kui turuhinnad on riiklikest jaehindadest kõrgemad, siis varad üle anda kolhoosidele riiklike jaehindadega.

            3. Loomad müüa kolhoosidele hindadega, mis kinnitatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega 27. XII 1948. a nr 1178.

            4. Hooned müüa kolhoosidele inventariseerimise hindadega siis, kui seda tehtud ei ole riikliku kindlustuse hindadega. Kui kolhoosid ehitusi ei soovi osta, siis anda need kohalikkude valdade TSN täitevkomiteede korraldusse, kes neid võib anda kolhoosidele, kusjuures neid maju ja ehitisi võivad kolhoosid kasutada esijoones kolhooside ühisvarana, nagu aitadeks, farmideks, ladudeks, juhatushooneteks, klubideks, lugemistubadeks, lastesõimedeks jne. Samuti võivad kohalikud TSN täitevkomiteed neid ehitisi ja maju anda õpetajate, arstide ja agronoomide korteriteks, koolideks, internaatideks, haiglateks, arstipunktideks, külanõukogude paigutamiseks jne.

            5. Põllumajanduslik inventar müüa kolhoosidele riiklike hindadega, maha arvates vananemise % või anda realiseerimiseks Eesti tarbijate Kooper. Vabariikliku Liidule – ETKVL.

            6. Tööstuslikud hooned (piimapunktid, veskid, savitööstused, hõberebaste farmid) müüa kolhoosidele, või kui nad on suuremad, teha need kolhoosidevahelisteks ühisettevõteteks.

            Märkus: Kui võlgniku varade realiseerimisest on võlg kaetud, siis ülejääv vara

p. 2–6 (ehitised, põllumajanduslik inventar, tööstuslikud ettevõtted ja loomad) anda ilma tasuta kolhoosidele.

            7. Traktorid anda üle MTJ-le.

            8. Mööbel, elutarbed, riided (täpselt akteeritud) lähevad rahandusorganite korraldusse ja realiseeritakse kaubandusorganisatsioonide kaudu kui riigifondi varad ning nendest saadud tulu läheb võlgniku võla katteks ja ülejääv – liidu eelarvesse. ETKVL-il fondide vara realiseerimisel rahuldada eeskätt riiklikke ja ühiskondlikke vajadusi, milleks TSN täitevkomiteedel anda juhiseid. Küttematerjal anda tasu eest koolidele.

                Varade arvelevõtmise ja realiseerimise läbiviimiseks moodustada valdades aktivistidest brigaadid ja varade hindamine, üleandmine ja müük teostada ja vormistada TSN täitevkomitee otsusega moodustatud komisjonide poolt rahandusorganitele kehtestatud aktide vormi kohaselt.

 

(ERA, f R-4, n 6, s 26, l 36–39).                  

           

 

 

 

                                                                                                                      LISA 2

 

Väljavõte ENSV siseminister kindralmajor Resevi väljaantud täiesti salajase st tegevusjuhendist nr 11cc 7. aprillist 1949:

 

 

Pärast ENSV RJM poolt läbiviidud operatsiooni jäid Eesti linnades ja külades maha väljasaadetute elu- ja majapidamishooned, kariloomad, põllumajandusinventar, seemnefondid, toiduained, loomasööt, mitmesugused esemed ja varandus.

            Kõik see on antud edasise kasutamise küsimuse lahendamiseks kohalike nõukogude organite korraldusse seadusega määratud piirides.

            Ministeeriumil on andmed selle kohta, et mitte igal pool ei ole organiseeritud vastav väljasaadetute ehitiste, kariloomade ja varanduse valve ning säilitamine. Selle tagajärjena on juba leidnud aset väljasaadetud kulakute talude süütamise juhtumid, mahajäetud kariloomade ja varanduse omandamine ning maha sahkerdamine, nende realiseerimine kohalike rahandusorganite poolt alandatud hindadega jne.

            On leidnud aset väljasaadetute korteritesse ja majadesse sissemurdmise ja sinna mahajäetud varanduse röövimise juhtumid Tallinna linnas ja muudes kohtades.

            Antud avalduste otsustava tõkendamise eesmärgil,

 

PANEN ETTE:

            1. Suunata agentuur-informeerimis võrk, miilitsa kaastööbrigaadid j.t. SM salajased võimalused ning miilits kohalike nõukogude organite kõigi puuduste väljaselgitamiseks väljasaadetute mahajäetud varanduse valve, säilitamise ja realiseerimise suhtes.

            2. Valve puudumise, selle eest vastutavate isikute, varanduse ja loomade laialitassimise ja maha sahkerdamise, hoonete rikkumise juhtumite avastamise korral – koheselt teatada sellest kohalikesse võimuorganitesse otsustavate abinõude tarvituselevõtuks, et organiseerida kogu ülejäänu valvet kuni selle üleandmiseni teistele isikutele või organisatsioonidele.

            3. SORVVO liinis kehtestada kohalike nõukogude ja finantsorganite üle salajane kontroll väljasaadetute varanduse, kariloomade ja hoonete üleandmise ning realiseerimise õigsuse suhtes.

            4. Kõikidest ilmsikstulnud puudustest ja rikkumistest väljasaadetute varanduse kaitsel ja säilitamisel, kui pole tarvitusele võetud õigeaegseid abinõusid meie signaalide peale, ebaõige realiseerimise, mahasahkerdamiste, omandamise j.m. korral – informeerida viivitamatult EK(b)P Maakonna komiteesid ja maakonna täitevkomitee esimehi tarvilike abinõude rakendamiseks ning seada üles küsimus kurjategijate kriminaalkorras vastutusele võtmiseks.

            5. Võtta arvele kuritegelike elementide poolt väljasaadetute talude süütamise juhtumid. Võtta tarvitusele abinõud kurjategijate ja selles süüdi olevate isikute väljaselgitamiseks ning vastutusele võtmiseks.

            6. Kategooriliselt keelata kogu RJM ja miilitsa isikkoosseisul otsesel või kaudsel teel omandada või osta midagi väljasaadetute varandusest, kariloomadest ja asjadest.

            7. Kõikidest väljasaadetute varanduse omandamise, mahasahkerdamise, ebaõige üleandmise või realiseerimise juhtumitest ja meie kaastöötajate käitumise liinis teatada mulle posti teel, viitega Teie poolt ettevõetud abinõudele. Tähtsatel juhtudel kanda ette koheselt telefoni teel.

 

(ERAF, f 17/1, n 1, s 40, l 132–133)

 

 

 

 

PILDIALLKIRJAD:

 

  1. Kunda valla Selja küla Kruusimäe talus üles kirjutatud vara nimekiri (LVMA, f 364, n 1, s 364, l 93). CD-l: Lühike nimestik

Inventory list of Kruusimäe farm, Selja village, Kunda commune.

 

  1. Mahu valla Viru-Nigula k/n Koila küla Karu-Aasu talus Jaagup Tiimusele kuulunud vara nimestik (LVMA, f 364, n 1, s 366, l 189). CD-l: Pikk nimekiri algus

Inventory list of the belongings of Jaagup Tiimus from Karu-Aasu farm, Koila village, Viru-Nigula village soviet, Mahu commune.

 

  1. Väljavõte Mahu valla Viru-Nigula k/n Koila küla Karu-Aasu talus üles kirjutatud vara nimestikust (LVMA, f 364, n 1, s 366, l 191p). CD-l: Pikk nimestik 1

Abstract of a thorough inventory act compiled in Karu-Aasu farm, Koila village, Viru-Nigula village soviet, Mahu commune. The subdivision „sundries” holds various entries like a clothes brush, two balls of wollen yarn, an ash tray, a piece of soap, 1 kg tow thread, etc.

 

  1. Palmse valla Võhma küla Prassi Abrami talus Ida Laanemetsale kuulunud vara nimestik (LVMA, f 364, n 1, s 370, l 35). CD-l: Lihtne nimekiri

Inventory list of the belongings of Ida Laanemets from Prassi Abrami farm, Võhma village, Palmse commune (mostly worn-out furniture – cupboards, a wardrobe, tables, chairs, benches, etc).

 

  1. Palmse valla Võhma küla Prassi Abrami talus Ida Laanemetsale kuulunud vara nimestik (LVMA, f 364, n 1, s 370, l 35p). CD-l: Nimestiku tagakülg

Inventory list of the belongings of Ida Laanemets from Prassi Abrami farm, Võhma village, Palmse commune (mostly kitchen utensils like pans, plates, jugs, bottles, glasses, spoons; an oil lamp and a two-man saw).

 

  1. Väljavõte Kunda valla Selja küla Lallumäe talus üles kirjutatud vara nimestikust (LVMA, f 364, n 1, s 362, l 61). CD-l: Raadionimekiri

Abstract of the inventory act of Lallumäe farm, Selja village, Kunda commune, containing a radio set.

 

  1. Väljavõte Mahu valla Viru-Nigula k/n Karu-Aasu talus üles kirjutatud vara nimestikust (LVMA, f 364, n 1, s 366, l 1193p). CD-l: Pikk nimestik 2

Abstract of the inventory list of Karu-Aasu farm, Viru-Nigula village soviet, Mahu commune. The subdivision of foodstuffs holds entries like a pot of flour, a packet of caraway, pork 5 kg, mushrooms 2 kg, pearl barley 1kg, and even rotten sauerkraut 50 kg, etc.

 

  1. „Elu peatus märtsis 1949...” – 1997. a juunis Kutsari talu avamisel toimunud lavastus küüditamisest. Foto A. Kütt. CD-l: Küüditamine

„Life stopped in March 1949 ...! – staged scene of deportation on the opening event of Kutsari farm in June 1997.

 

  1. „Elu peatus märtsis 1949...” – Kutsari talu tagakamber pärast küüditamist. Ekspositsiooni autorid H. Talving ja M. Tamjärv. Foto J. Rõõmus. CD-l: Kutsari 2

„Life stopped in March 1949 ...” – post-deportation view of the back chamber of Kutsari farm. The exposition was designed by H. Talving and M. Tamjärv. Photo by J. Rõõmus.

 

  1. „Life stopped in March 1949 ...” – view of the front chamber of Kutsari farm. The exposition was designed by H. Talving and M. Tamjärv. Photo by J. Rõõmus. CD-l: Kutsari esikamber

 

 

 


* Artikli täispikk versioon (165 lk) Eesti Vabaõhumuuseumis.

[1] Nii näiteks eristab Eesti Inimõiguste Instituudi nõukogu ja Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni liige Enn Sarv küüditamisprotsessis tervelt kuut erinevat kuriteo alamliiki: 1) küüditamiskuriteo plaani koostamine või selles osalemine; 2) küüditamine kui kompleksne kuritegu ehk deporteerimine kui mitmesuguste toimingute ja tegevuste kogum, mille tulemus on inimeste vägivaldne äraviimine nende elupaigast; 3) küüditamine kui genotsiid; 4) küüditamine kui ebaseaduslik represseerimine ehk inimrühmade kohtuväline, kollektiivne ja tagaselja otsustatud karistamine ohvritelt kaitse ja vastuvaidlemise võimaluste äravõtmisega; 5) küüditamine kui inimõigustest ilmajätmine;

6) küüditamise abil inimestelt nende vara omastamine (Sarv 1999: 96).

[2] Autori arvates pärineb enamik sissekannetest siiski 1949. aastast.

[3] Tõlge vene keelest: „Igasse majapidamisse jääb aktiiv. Valla täitevkomitee poolt jätta ...”

[4] A. Kooli kiri autorile 7. 02. 2000.

[5] A. Kooli kiri autorile 7. 02. 2000.

[6] A. Kooli kiri autorile 7. 02. 2000.

[7] Nii on Kunda ja Mahu vallas küüditatute vara käinud üles kirjutamas Kunda meier Eduard Meipalu, Kunda Piimaühistu esimees Aleksander Timm, Kunda valla abimaksuinspektor Irlanda Tamm, Virumaa rahandusosakonna maksuinspektor Endla Õunapuu, Viru-Nigula rahvamaja juhataja Otto Neeme, Mahu valla veterinaarvelsker Karl Külmallik, Kunda Tarbijate Kooperatiivi esimees Feliks Uustalu jt. Kunda vallas kuulus varade akteerimise komisjonidesse palju tehasega “Punane Kunda” seotud inimesi, näiteks tehase valveülem, a/ü komitee esimees jt (LVMA, f 364).

[8] A. Kiissal õnnestus vahetult sündmuste eel põgeneda.

[9] A. Kooli kiri autorile 7. 02. 2000.

[10] E. Helme kiri autorile 26. 12. 1998.

[11] Samas.

[12] A. Kooli kiri autorile 15. 03. 2000.

[13] Kristjan Randakalju, Sonni Ranno ja Anette Rohtla perekond – kõik Kunda valla Selja külanõukogust.

[14] Sellised aktid on koostatud näiteks Kunda vallas Malla külanõukogus Uku talus, Kunda külanõukogus Läntsu talus, Palmse vallas Võhma külas Juulie Sammelseljale kuulunud talus jne (LVMA, f 364, n 1, s 363, l 3p; s 364, l 53p; s 371, l 88p).

[15] Hindrek Tiimuse kiri autorile 25. 11. 1996.

[16] Linda Tali kiri autorile 15. 12. 1998.

[17] L. Tali kiri autorile 5. 01. 1999.

[18] L. Liivi kiri autorile 5. 01. 1999. Küüditamisele oli määratud Mahu valla Viru-Nigula külanõukogu Vasara talus elanud Ülo Liivi vanaema Anu Böckler, kes aga suri eelmisel õhtul, 24. märtsil. Vara konfiskeeriti sellegipoolest.

[19] H. Tiimuse kiri autorile 29. 12. 1998.

[20] H. Veermäe suulised mälestused.

[21] A. Metsa suulised mälestused.

[22] L. Tali kiri autorile 15. 12. 1998.

[23] H. Tiimuse kiri autorile 29. 12. 1998.

[24] A. Kooli kiri autorile 15. 03. 2000.

[25] Nii on Läntsu talus hobune hinnatud algselt 300 rublale, hiljem 1000 rublale; kaks lehma kumbki esialgu 600 rublale, hiljem 700 rublale, sea hind on kerkinud 250 rublalt 500 rublale, mullikate hind 150 rublalt 300 rublale. Samas on näiteks töövahenditest vankri hinda alandatud 400 rublalt 250 rublale ja looreha oma 400 rublalt 300 rublale.

[26] Näiteks Kura küla Ojakalda talu 400-rublase sea uueks hinnaks on saanud 1000 rubla, Malla küla Viljapuuaia talu kahel, kokku 600-rublaseks hinnatud hobusel on uueks hinnaks  2400 rubla (LVMA, f 364, n 1, s 362, l 14, 17, 30, 34), Liiva küla Kadarbiku talu 200-rublasel lehmal 600 rubla jne. (LVMA, f 364, n 1, s 363, l 35, 37). Kõige suurem hinnatõus oli Kalda küla Vesiaugu talus elanud Rosalie Talu hobuse puhul, mille väärtuseks on algse hinnangu kõlbmata, rahalist väärtust ei ole asemel määratud 1000 rubla (LVMA, f 364, n 1, s 363, l 71).

[27] Näiteks Kutsala küla Uudami talu 30-rublase ree hind on muudetud 100-rublaseks, 5-rublase äkke hind 30-rublaseks jne (LVMA, f 364, n 1, s 364, l 86, 88).

[28] Kunda valla Linnuse küla Lippardi talus on 30 kg heas seisukorras liha kilohinnaks märgitud 5 rubla (LVMA, f 364, n 1, s 363, l 15p), sama valla Sooaluse küla Luha talus on 50 kg liha kilohinnaks 10 rubla (LVMA, f 364, n 1, s 364, l 82p) ning Letipea küla Ohesuppe talus 35 kg liha hinnaks 20 rubla kilogramm (LVMA, f 364, n 1, s 362, l 9p).

[29] Nii on tootmiskoondises „Orto” keskmise ostuhinnaga 10 rubla ja 45 kopikat soetatud haamrite väärtus peale põlengut hinnatud 5 rublale ja 20 kopikale (ERA, f R-2145, n 1, s 310, l 39–42), samas kui Kunda ja Mahu vallast küüditatute analoogsete tööriistade väärtus ei ületa ühelgi juhul 3 rubla (LVMA, f 364, n 1, s 362–366). Pärast „Orto” tulekahju on näiteks kummisaapad hinnatud vahemikku 56–113 rubla, taludes aga alla 30 rubla; piimanõud vastavalt 97–122 rubla, taludes alla 50 rubla; supitaldrikud 12–13 rubla küüditatute 1–2 rubla vastu jne (ERA, f R-2145, n 1, s 310, l 39–42; LVMA, f 364, n 1, s 362–366).  

 

[30] Esimese kokkuvõtte saatsid 26. aprillil Pärnumaa ja Võrumaa rahandusosakonnad (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 7–16). 29. aprillil valmis väga põhjalik, lausa valdade kaupa kirjapandud Harjumaa rahandusosakonna aruanne (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 17–59), 5. mail jõuti mingi esialgse tulemuseni Virumaa ja Valgamaa rahandusosakondades (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 58–65), 18. mail esitas nõutud andmed Hiiumaa rahandusosakond (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 67– 74), 24. juunil laekus lühike üheleheküljeline kokkuvõtte Tartumaa rahandusosakonnalt (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 105). Viimasena leidub ENSV Rahandusministeeriumi Eriosakonna toimikus 18. juulil 1949 Saaremaa rahandusosakonna poolt esitatud aruanne (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 15–104), Lääne maakonnas ei jõutud ettekannet lõpetada (ERA, f R-4, n 6, s 35, l 57), Järva- ning Viljandimaa kohta puuduvad igasugused andmed.

[31] Alles 18. juunil 1949 ENSV Rahandusministeeriumi Eriosakonda jõudnud aruandest selgub, et pärast küüditamist kirjutati 661 talus algselt üles 563 611 kg vilja, 25. maiks 1949 leiti  täiendava kontrolliga veel 17 071 kg (!) vilja, mis teeb kokku 580 682 kg. Sellest kogusest 552 346 kg anti üle teraviljasalvele, 8657 kg tarvitati perioodil 25.03–15.04 ära loomade söötmiseks (tõenäoliselt küüditatutest taludesse jäänud loomad), 7645 kg oli veel teraviljasalve vedamata ning 800 kg otra tagastati omanikule kohtuotsuse alusel.

[32] Aino Valdmanni kiri autorile 30. 11. 1996.

[33] Urve Sepmanni kiri autorile 15. 10. 1996.

[34] Valve Müürsepa kiri autorile 29. 10. 1996.

[35] Peep Varja kiri autorile 14. 03. 1997.

[36] Hiiumaa miilitsaülem väidab, et „senini ei ole avastatud elus või eluta varanduse silmatorkavat madalat hindamist, ega pole ka esinenud mingisuguseid arusaamatusi ega väärnähteid varanduse realiseerimise käigus nagu pole esinenud ka varanduse varjamise ja kõrvaldamise juhtumeid.” (ERAF, f 17/1, n 1, s 140, l 344). Väikesaare tausta arvestades on see üpris usutav.