Rist, õnnetäht ja värvi vägi

Põimevaipu Eesti Vabaõhumuuseumi kogudest

 

Eesti rahvapäraste vaipade seas tõusevad eriti kaunitena esile sõidutekid ja pulmavaibad – need olid uhkuseasjad, millega püüti üksteist igati üle trumbata. Igapäevased voodivaibad olid üsna tagasihoidlikud, kõik pidulikkuse ja väljanäitamisega seonduv seevastu võimalikult värvirõõmus, rikkalikult ilustatud ja oskuslikult teostatud. Eriti kaunid ja värvierksad olid pruutvaibad. Tekkide hulk pruudi kaasavaras oli üks otsesemaid jõukuse näitajaid. Mehelemineval tüdrukul pidi tingimata olema voodivaip, samuti sõitudeks mõeldud põlvepealne ja istmealune tekk, mille ots sätiti üle saanikorju. "Kolm tükki pidi neid ikka vaesel ka olema." (Kose) Pöördelise eluhetke saatjatena olid nad tähendusrikkad ja kõnekad nii sisult kui vormilt.

 

Põimetehnika jõudis meie rahvakunsti võrdlemisi hilja ja levis piiratud maa-alal. Rohkem kasutati seda Põhja-Eestis Viru-, Harju- ja Järvamaal, samuti Läänemaa kaguosas ning naastpõimet ka Muhu saarel. Vanimad sellised vaibad pärinevad küll juba 18. sajandist, kuid nende tõeline õitseaeg saabus alles 19. sajandil.

 

Põimetehnikatest on varasem madalpistetikandit meenutav naastpõime, mille puhul moodustub ornament taustakoe pinnale põimitud lõngadest. Päälenopitud kirjade tegemisel kasutati abivahendina piiritsat (hui, ui, käbi), lemmikmotiiviks oli käpakiri. Hiljem, alles 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses laiemalt levinud pindpõimes kujundab kirja lõimesse põimitud koelõng ning vaip jääb mõlemalt poolelt ühesugune. Pindpõime on keerukas ja aeganõudev, sestap telliti uhkemad pulmatekid sageli osavamatelt ja vilunumatelt kudujatelt.

 

Esmalt vähehaaval vaid vaibatriipudele ja nende vahele ilmunud üksikud põimemotiivid vallutasid peagi suured tekipinnad. 19. sajandi lõpus loodi kindla, läbimõeldud kompositsiooniga vaipu, mille keskväli on ääristatud dekoratiivse poordiga. Põimetekkidel esinevad kaunistuselemendid on väga mitmekesised. Kui varasemalt kasutati vaid liigendatud geomeetrilisi kirju, siis hiljem hakati tekke kavandama ristpistemustrite eeskujul ka lillkirjalistena. Nii ilutsevad neil vahel üsna keerulised õied-lehed, väänlevad varred, linnud, loomad ja isegi inimfiguurid. Trükitud mustrilehtede mõjutuste kõrval annab põimetekkide hilisemast päritolust tunnistust ka nende eriline värvikirevus – nende kõrgaeg langes kokku kirgaste aniliinvärvide võidukäiguga. Loomulikult taheti kõiki neid uudseid ja põnevaid punaseid, roosasid, rohelisi, siniseid ja kollaseid toone oma tekkidel proovida, olgugi et vahel võtab selline värvilõõsk silme eest kirjuks ja paneb pea pööritama.

 

Ülekaalukalt võimutseb pulmavaipadel siiski punane – nooruse, armastuse, rõõmu ja vere värv. Kõigi teiste toonide hõõgus annab sellele vaid jõudu juurde. Kaugete aegade pärandina on põimevaipade meelismotiivideks ürgne kaitsja ja kurja peletaja rist, romb ning kaheksaharuline täht (kaheksat nurka rist, taevatäht, Neitsi Maarja täht) – igivana õnne ja viljakuse sümbol. Värvide ja tähendusrikaste märkide väega laetud pulmatekid lõid enda ümber erilise ja kordumatu õhustiku, mis ei haihtunud ka pärast pulmi. Selliseid hinnalisi vaipu hoiti ja pärandati lastele. Seetõttu saame meiegi osa nende ülekeevast värvirõõmust, ilust ja kindlust loovast märkide keelest, mis on aidanud ja aitab olla tugev siin Põhjatähe all.

 

Autor: Maret Tamjärv

 

                                           

 

 

 

 

 

EVM E 76: 46 – https://www.muis.ee/museaalview/982123

Teki tegi umbes 1885. a Viiu Paas (1864–1903). Tõnise talu, Peanse küla, Lihula vald, Karuse kihelkond.

Helepunase teki triibulist keskvälja ümbritseb rõõmsavärviliste lapimotiividega kaunistatud vöönd.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 97: 17 – https://www.muis.ee/museaalview/984835

Tekk on tehtud ~1890. a Riisiperes, Lääne-Nigula kihelkonnas.

See saanivaip meenutab eeskätt Harjumaal ja osalt Läänemaal levinud lapilisi pindpõimevaipu, mida kasutati Tallinna linnas voorimeeste tekkidena veel 20. sajandi algusaastailgi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 166: 15 – https://www.muis.ee/museaalview/981639

Teki tegi endale kaasavaraks Kullamaa kihelkonnas Luiste külas elanud Pauliine Elemaa (1901–1976) enne 1920. aastat.

Võrdlemise keerulise ülesehitusega tekk on ääristatud kaheksaharulistest tähtedest, selle keskmes ilutseb lapilistest motiividest koosnev mosaiikne kujund. Armsaks teevad selle vaiba õitsva elupuu okstele maandunud tuvikesed, kellest ühel leheke noka vahel. Omamoodi võluvad ja liigutavad on ka väiksemad kudumisvead. Üks soe, ilus ja elus tekk!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 223: 10 – https://www.muis.ee/museaalview/991991

Uhke Kirbla kihelkonnast pärit vooditekk on tellitud 1912. a pulmadeks Laikkülas Põka talus elanud kudujalt. Sellesse on kootud hulgaliselt värvikirevaid kaheksaharulisi tähti, riste ja rombikesi, mis tiirlevad ümber tekisüdamiku otsekui karussellil. Lisaks neile leiab siit pruutpaari, kosjaviinad ja kosilasehobuse, lipuga ehitud pulmamaja, viljaõnne ja jõukust taotleva veski, toreda kupliga petroolilambi, virkusele viitavaid koonlalaudu, linnukese ja mõne südamegi. Loodetavasti oli kõigist neist õnnetoovatest märkidest abi ...

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 224: 81 – https://www.muis.ee/museaalview/984545

Tekk kuulus Vaida külas Rae vallas Jüri kihelkonnas elanud Ann Saarnale (s 1874), kes oli selle saanud arvatavasti oma emalt.

Ka üksnes kahte värvitooni kasutades võib olla tulemuseks kordumatult kaunis mosaiikvaip.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 228: 88 – https://www.muis.ee/museaalview/997830

Tekk justkui tähistaevas! Selle armsa vaiba tegi Helene Müürberg (1897–1981) neiupõlves enne 1921. a Jaani talus Varbola vallas Nissi kihelkonnas. Kogu vaibapind on tihedalt ristide ja kaheksaharuliste tähekestega üle külvatud – et oleks õnne, kaitset ja armastust.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 228: 89 – https://www.muis.ee/museaalview/997831

Teki tegi Liisu Eismann (1865–1961) neiupõlves Jäätma talus Mustu külas Riisipere vallas Nissi kihelkonnas.

Selliseid lapilisi kontsentrilise kompositsiooniga mosaiikvaipu kooti 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses eeskätt Põhja-Eestis, kuid ka Läänemaal. Vaiba kesktäpiks olevast mitmevärvilisest tipule asetatud ruudust kiirguvad laiali järjest uued motiivid – justnagu vettesulpsatanud kivist lähtuvad lained veepinnal. Eredate aniliinvärvide julge kooskasutamine annab tekile väge juurde – silmipimestavaks pilgupüüdjaks oli see ju mõeldudki.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 230: 3 – https://www.muis.ee/museaalview/992587

Saaniteki tegi Juuli Kastor (1886–1971) umbes 20-aastasena endale kaasavaraks Juuru kihelkonnas Atla külas. Möödunud sajandivahetuse paiku kootud tekile on tavapäraste tähe-, lehe- ja õiemotiivide kõrval jõudnud ka lopsakad roosid.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 230: 34 – https://www.muis.ee/museaalview/993095

Pind- ja naastpõimes hobusetekk kuulus Juuli Rägapardile

(s ~1858) Harju-Jaani kihelkonnas. Tema kinkis selle 1912. a oma õetütrele Elisabeth Luigele (1892–1965) abiellumise puhul Roosna-Allikule, kus seda kasutati sõiduvaibana. Edasi sai teki omanikuks Elisabeth Luige tütar Meeri Lätte (sünd 1915), kes kasutas seda 1960. aastatel Ambla alevis elades tugitoolikattena.

Selliseid segatehnikas põikitriibulisi sõiduvaipu kooti 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses peamiselt Põhja-Eestis.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 232: 3 – https://www.muis.ee/museaalview/993112

Teki tegi Mari Kleemann (1863–1933) ajavahemikus 1885–1905. Sõmeru talu, Valtu küla, Rapla kihelkond.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 235: 7 – https://www.muis.ee/museaalview/995821

Teki kudus Maria Sõerutaga (1901–1969) – Hiieotsa talu, Laitse küla ja vald, Nissi kihelkond.

Sellisel vaibal kordub vaid üks loitsulaadne sõnum – õnne kodule, õnne perele, õnne pojale, pojapojale. Igavest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E  235: 13 – https://www.muis.ee/museaalview/995824

Kullamaa kihelkonnas Laukna külas Männiku talus elanud vilunud kuduja Elisabeth Vilomann tegi selle kauni kaasavarateki 1910.–1920. aastatel Liisu Sallerile (1888–1968), Koluvere küla Nuiametsa talu peretütrele.

Tekki ääristab lausa kriiskavate aniliinvärvidega kootud jõuline loogeline poort, seevastu keskväli mõjub õhuliselt ja õrnalt – sellesse on üsna vabalt paigutatud põnevaid stiliseeritud risti- ja tähemotiive, kauneid lehti, õisi ja linnukesi. Uuendusliku taimornamendi kõrvalt ei puudu siiski ka universaalne õnnetäht.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 235: 14 – https://www.muis.ee/museaalview/995825

Pidulik pulmatekk kuulus Kullamaa kihelkonnas Koluvere külas Nuiametsa talus elanud Liisu Sallerile (1888–1968). See telliti tema kaasavaratekiks Elisabeth Vilomann’ilt – samas vallas Laukna külas Männiku talus elanud kudujalt.

Õrnade õite, lehtede ja õnnetähtedega rikkalikult kaunistatud ning tuttidega ehitud tekk on tehtud 1910.–1920. aastatel.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 243: 22 – https://www.muis.ee/museaalview/991553

See saanitekk kuulus Julie Kivikangur’ile (1882–1960) ning on tehtud enne tema abiellumist 19.–20. sajandi vahetusel Jõelähtmel.

Toredat Põhja-Eesti suletud kompositsiooniga vaipa elavdavad üsna vabalt paigutatud linnukesed, peekrid ja õisi kandvad elupuud, mis teevad teki armsaks, õhuliseks ja õnnerikkaks. Teki keskel on pruudi initsiaalid „JK“, abielus olles kandis Julie perekonnanime Naerismägi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 252: 12 – https://www.muis.ee/museaalview/997895

Rahvusvärvides pruuttekk lasti valmistada Kullamaa kihelkonnas Koluveres umbes 1917.–1922. a kaasavaraks Maidla külas Lutsu (Tamme) talus elanud Elvine Sörberg’ile (1901–1982). Neiu abiellus 1922. a Tallinna kiirfotograafi Ennola’ga (Ennula); pealinnas elades tekki ei kasutatud.

See on uljas ja rõõmsameelne rahvusromantiline edasiarendus harjumuspärasest suletud kompositsiooniga vaibast – tekki ääristavatesse lookadesse on põimitud sini-must-valget; erksa ja rahutu keskmotiivi ümber tantsiskleb parv õnnetähti, neid ümbritseb omakorda lõbus lapiline vöö.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 256: 1 – https://www.muis.ee/museaalview/991071

Suurejooneline naastpõimes vaip kuulus Anna Aven’ile (1883–1944), kes elas Lihula kihelkonnas. Tõenäoliselt on see tema kaasavaratekk.

Kes iganes selle teki tegi, oli äärmiselt loominguline kuduja. Vaibapinda on põimitud nii geomeetrilise kirja edasiarendusi kui andekalt stiliseeritud fantaasiaküllast taimornamenti. Iga motiiv on kordumatu, vaid nurgad on sarnased, kuid erineva värvilahendusega. Imepäraste õite kõrval on vaibale jõudnud ka kahepäine keisrikull, omaniku monogramm ning teki tegemise aasta. Pidulikkust rõhutab vaiba hõõguv värvivalik ja säravate kardlõngade kasutamine.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EVM E 308: 1 – https://www.muis.ee/museaalview/979846

Mai Ajaots’a (1868–1937) imeline pulmatekk u 1887. aastast. Vigala kihelkonna Tiduvere küla Veski talust pärit neiu abiellus Õuna-nimelise mõisarätsepaga, kellega tal oli viis last. Mai jäi leseks, kui noorim neist oli viiekuune. Tubli naine kasvatas kõik lapsed ise üles.

Mai rikkalikult kaunistatud kaasavaratekk meenutab keskaegseid tekstiile ja kasutab pea kõiki motiive naastkirjade külluslikust varasalvest – lopsakad tihedalt täidetud diagonaalruutudest väändid ja looklevad siksakjooned, kuusekiri, roosikiri, salapärased elupuud (või ehk kosjakased?), erinevad käpilised kirjad, kaheksaharulised tähed ... Kõigest sellest õhkub külluse ja õnnetaotlust, uhkust ja ootusi.