Kiikumine

”Käi kiike kõrge’elle...”

 

Lihavõttepühade üks nimetusi, kiigepühad, kõneleb iseenda eest. Laulude saatel kiikumine oli eelkõige noorte seas kevadeaja armastatuim meelelahutus. Lõbus kooskäimise aeg kestis enamasti jaanipäevani, siis algas heinatöö ning polnud enam aega ega jaksugi õhtul kiigele minna. 

 

Kiigetegijad

Kiigetegijaiks olid külanoormehed, koht valiti kaunile künkale või metsa äärde. Kui väljas sobivat kiigekohta ei leitud või kui lihavõtted sattusid õige varasele külmale ja porisele ajale, meisterdati kiik rehe alla või küüni. Kiigele tulles võeti kiigeehitajaile midagi kingituseks kaasa – ”igaüks tõi siis ikka omale”. Kingiks võisid olla värvitud munad, kindad, sokid, sukapaelad või mee ja võiga pühadesai. Ka musi peale olid poisid maiad. Ilma kingita ei tahetud tüdrukuid ei kiigele ega kiigelt maha lasta.

 

Lauldi palju nii kiigel kui kiige kõrval – ”Kui kiige peal ei olnud laulu häält, siis ka ei olnud kiikumisel mingit mõnu”. Laule jagus nii kiikuma minnes, hootegijaid õhutades, kiikudes kui kiigelt maha kippudes. Pühade aegu kogunes kiige ümber meelt lahutama terve küla, tansiti ja mängiti ringmänge.

 

Maagiline mõju

Kiikumisele on algupäraselt omistatud maagilist mõju, kuigi otseseid mälestusi sellest pole säilinud. Vahel usuti, et kiikumine mõjutab põldude viljakust. Analoogiamaagia põhjal pidi kõrgele kiikumine tagama kõrge viljakasvu. Samuti arvati, et kiikumisel tekkiv õhu liikumine omab üleüldist puhastavat toimet. Vanas külaühiskonnas oli kiigelkäimisel oluline osa noorte omavaheliste suhete loomisel, läbi aegade on kiikumisel olnud meelelahutuslik eesmärk.

 

Põhja-Eestis, kus ilm oli lihavõttepühadel sageli veel liiga külm, harrastati kiikumise omapärast vormi – lauahüppamist, kuigi see ei kujunenud nii rahvarohkeks ja populaarseks kui kiigelkäimine. Mahaasetatud pakust või kivist seati põigiti üle pikk laud, mille otstel seisjad kordamööda üles hüppasid.

 

Elujõuline traditsioon

Et ajaviitelisel on rohkem eeldusi traditsioonis püsida, säilisid noorte kooskäimised, simmanid ja kiikumine suhteliselt kaua. Vana kiikumiskomme hakkas vähehaaval vaibuma alles 20. sajandi algupoolel. Suuremal määral pärssis noorte kooskäimisi Teine maailmasõda, kuid traditsioon pole sugugi kadunud – nüüdki ehitatakse küla- ja talukiikesid mitmel pool üle Eesti. 

Pealegi näib eestlastele hulljulge kiikumine eriti meelepärane ja südamelähedane olevat. Just siinmail on leiutatud täiesti algupärane ekstreemspordiala kiiking – üle võlli kiikumine.

 

Maret Tamjärv