Jõulumõtisklus

Oleme harjunud sellega, et igal aastal on detsembrikuu lõpul Vabaõhumuuseumis jõuluküla. Paljude talude uksed on lahti ning pererahvas ootab külalisi, et koos minna mõttes mõnda möödunud aegadest. Jõuluküla on lõpetanud jõulupalvus Sutlepa kabelis, kuhu alati on kogunenud hulga rahvast.

Tänavu on teisiti. Koroona on teinud ja teeb palju kurja. Küllap rohkem hingele kui ihule. Haigeks jääb vaid osa rahvast ning surm tabab vaid väga väheseid. Aga paaniline hirm sunnib loobuma kõigist kontaktidest, et kuidagi vältida nakatumist. Küllap see natukene aitabki, aga hirm teise inimese ees on kole. Inimene on sotsiaalne olend ning vajab, tõepoolest vajab väga teiste lähedust. Seda on pakkunud just jõulud, kui püütakse märgata ligimesi, ka üksi jäänuid. Aga nüüd on see väga keeruline.

Me peame täitma käsku, ja nii on ka Sutlepa kabeli uksed tänavu toomalaupäeval suletud. Saame olla vaid mõttes koos selles vanas jumalakojas.

Kui ma kaalusin, mida sellises olukorras teile soovida, head sõbrad, siis tuli mulle meelde salm Ilmutusraamatust, kus Jeesus ütleb: Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse” (Ilm 3:20).

Igaühele ei juleta ust avada. Aga kui mõelda sellele pildile, kujutleda Jeesust südame uksele koputamas, siis on see praegu eriti kõnekas. Kas me tunneme Tema hääle ära ning riskime ukse lahti teha?

Soovin teile julgust avada oma süda ja meel Õnnistegijale! Jah, Ta võiks tulla ka läbi lukkus uste. Aga Ta jätab meile vabaduse valida. Koputab päris vaikselt ja ootab, et me ise Ta sisse kutsuksime. Ja kui Tema on meie juures, toob Ta kaasa tõelise jõulurõõmu. Kõigele sellele välisele vaatamata, millest me tänavu ilma jääme.

 

Õnnistatud jõulupühi!

Toomas Paul,

Sutlepa kabeli õpetaja