Avaleht > Meist > Uudised > KOLHOOSIMAJA AJASTUTRUU MÖÖBEL
RSS | Jaga | Trüki

Uudised

KOLHOOSIMAJA AJASTUTRUU MÖÖBEL

konserveerimine , Kolhoosi korterelamu

Sundkollektiviseerimise tulemusel moodustati Eestis kolhoosid. Maale vajati põllumajnadusspetsialiste ja vaja läks uusi elamispindu. Esimesed kolhoosielamud ehitati peremajadena, mille hinna elanikud teatud aja jooksul kolhoosile kinni maksid. Nii linnas kui maal hakati partei- ja valitsusjuhi Nikita Hruštšovi valitsuajal (hiljem nimetatud sulaajaks) ehitama äärmise ökonoomsuseni viidud kortermaju, hruštškovkasid.


Arhitekt Udo Ivaski väitel ei olnud taolised korterilahendused nõukogude esikommunisti idee, vaid optimaalse elamispinna ideoloogia (Neuferti süsteem) töötati välja Saksamaal. Korterite puhul tähendas see nii öelda mõistlike ja kokkuhoidlikku elamist võimaldavate normide järgimist. Tegelikult oli sõjajärgsel perioodi elamuehituses levinud mujalgi Euroopas.
 
KORTERELAMU TÜÜPPROJEKT NR 61
 
Maa-asulatesse hakati Eestis taolisi korterelamuid ehitama 1950ndate lõpul. Esimesed tüüpelamute (nagu ka mitmete ühiskondlike hoonete) projektid kavandasid Tallinna tehnikaülikooli lõpetanud arhitektid Boris Mirov ja Manivald Noor. Tüüpprojekt nr 61, mille järgi ehitati paljudes ühismajandites nelja- ja kaheksakorterilisi kahekordseid silikaattellistest maju, valmis B. Mirovil 1958. aastal. Esimese 5 aasta jooksul kerkis selliseid kivimaju mitmes kolhoosikeskuses üle terve Eesti. Madalates korrusmajades olid ahiküttega toad, vannituba ja kuivklosett (kohati puudus veel veevärk) ning lisaks köögile ka maainimeste hoiustamisvajadusi arvestav sahver.
 
Tüüpkorterite toad olid kitsad, köök võrdlemisi tilluke. Kitsuke elutuba täitis samaaegselt söögi-, töö- ja magamistoa funktsiooni. Kujukalt ilmestab olukorda nõukogude riigijuhi USA-külaskäigu (1959) järel liikvele läinud anekdoot: Hrustšovile näidatud Ameerikas töölise korterit, milles mitu magamistuba, söögituba, suur köök ja võõrastetuba. „Meil on see kõik samuti olemas“, kinnitanud esikommunist „ainult et me pole hakanud vaheseinu vahele ehitama.“
Samas oli Ameerika-reisil mõju peale põllujamajanduse (laialdane maisikasvatus!) ka nõukogude tööstusele: senisest enam hakati tootma majapidamismasinaid, radioolasid (raadio koos grammofoniga), magnetofone, külmkappe ja televiisoreid.
 
TOOTMA HAKATI KA VÄIKEKORTERITESSE SOBITUVAT MÖÖBLIT
 
Korterites levisid kerged, ümbertõstetavad ja mitmeotstarbelised esemed ja mööblikomplektid. Suurmoeks kujunesid seinakapid, raskete voodite asemele või lisaks nendele võeti kasutusele kerged kušetid. 1960. a hakkas Standard toootma neerukujulist ja harkis jalgadega diivanilauda, millest sai omamoodi ajastu sümbol. Samamoodi said kuulsaks Standardi peente jalgadega, heledast täispuidust või valgeks värvitud raadiolauad ja -kapid.
 
1960. aaste mööbel oli varasemaga võrreldes heledam, kergem ning modernsem. Kuna mitmete mööbliesemete jalad olid peened, sageli alt kitsenevad, hakati seda kutsuma pulkmööbliks. Kui esimesel kolhoosikümnendil oli maakodus kohustuslik seinaraadio ehk krapp, siis raadiote ja hiljem televiisorite levikuga läksid eriti just noorte kolhoosiperede korterisisustuses moodi nägusad raadiote-televiisorite riiulkapid.
 
RAADIOKAPI RESTAUREERIMINE
 
Üks pöögispooniga kaetud tolmuse ja väsinud välimusega raadiokapp jõudis ka muuseumi konservaatorite töölauale. Selleks, et saaks kapi detailid korralikult käsitsi lihvides vanadest lakijääkidest puhastada, tuli kapp kõigepealt lahti monteerida, samuti eemaldati ukse latthing.
 
Kinni liimiti lahtine spoonkant ja puuduvad spoonitükid asendati pöögispooniga. Augud kapiuksel ja pealisplaadil täideti pöögipuidust plommidega ja peitsiti. Seejärel sai kapp puhastatud seestpoolt, kokku monteeritud ning lakitud. Olulise detailina on kapiuksel nüüd vanad ajastukohased nupud. Nii aidati raadiokapp uuele elule, et see leiaks oma koha vabaõhumuuseumi kolhoosimaja 1960. aastate elutoas.
Teie arvamus on oluline! Sisukaart