Avaleht > Meist > Uudised > KEELEKILD - HAOKUBU
RSS | Jaga | Trüki

Uudised

KEELEKILD - HAOKUBU

keelekild , keelend

Vanasti oli peamiseks küttematerjaliks hagu. Sellega köeti suures talumajas reheahju ning ka kogu igapäevane toidukeetmine käis hagudega. Halupuid selleks ei raisatud, neid kasutati vaid leivateoks.


Hagudeks raiuti heina- ja karjamaalt ning põlluservadelt võsa, sobisid ka peened puud ning suuremate puude ladvad ja laasitud oksad. Need löödi kiiniga umbes mehepikkuseks ja seoti kaseväädist väänatud vitsaga kokku paraja sületäie suuruseks kimbuks ehk haokubuks. Haokood veeti koju ja laoti õueserval asuvale pinumaale kuivama.

Hagude tegemisel oli tähtis toored oksad võimalikult tugevalt kokku suruda ja alles siis kokku siduda. See oli päris ebamugav töö. Lõdvalt seotud haokubu seisis küll toorelt koos, kuid teiste kubude all kuhjas kuivades jäi side nõrgaks ja haod hakkasid selle vahelt välja kukkuma. Paraku sageli just nii kippuski juhtuma, egas muidu poleks mõnd sassis ja turritavat asja haokubuga võrreldud – „karvane kui haokubu“.

HAGU ANDMA

Ahjukütjaks oli tavaliselt mõni vanem pereliige, kel oli aega tuld valvata ja kiirelt põlevatele hagudele lisa anda. Kuivad haod annavad valusat tuld, sellest ka väljend „HAGU ANDMA“, mis tähendab millegi tagant õhutamist ja hoo andmist, aga ka kellelegi säru tegemist.

Üks majapidamine tarvitas aastas kütmiseks mitusada haokubu. Talude pinumaal seisis alati vähemalt paariaastane küttevaru. Omal ajal kulus hagusid arutul hulgal ka mõisas viinapõletamisel. Uuemal ajal tuli külameestel varuda hagu kooli- ja vallamaja kütteks.

19. sajandi lõpus hakati taludes moodsamate ahjude kütmiseks halupuid kasutama. Igapäevasel pliidikütmisel tarvitati aga edaspidigi peenemaid hagusid, sest pärisperemehed hoidsid oma metsa hoolega. Veel Eesti ajalgi oli hagude tegemine talus üsna tavaline asi ning korralikult köidetud haokubud olid teatud mõttes ka kokkuhoidliku ja säästliku majapidamise sümboliks.

Teie arvamus on oluline! Sisukaart