Avaleht > Meist > Uudised > 25. märts 1949 - igaveseks mällu sööbinud kuupäev
RSS | Jaga | Trüki

Uudised

25. märts 1949 - igaveseks mällu sööbinud kuupäev

näitus , märtsiküüditamine

25. märts 1949 on kuupäev, mis on paljudele eestlastele igaveseks mällu sööbinud. Sestap oleks täna oma turvalistes kodudes viibides asjakohane mõelda nende inimeste peale, kelle saatust see päev kurjalt kujundas ning ühtlasi meenutada ka üht vabaõhumuuseumi sellekohast näitust.


1949. aasta 25. märtsi varahommikul käivitus Eesti maapiirkondades operatsioon „Priboi“, mille käigus saadeti mõne päeva jooksul Siberisse umbes 20000 inimest. Ametlikult oli küüditamisaktsioon suunatud kulakute, bandiitide ja natsionalistide vastu, kuid paraku moodustasid suure osa küüditatutest naised, lapsed ja juba eakad taluinimesed. Hirmuõhkkonna loomise abil loodeti maaelanikkond kolhoosidesse astuma sundida. Küüditatutelt konfiskeeritud viljast, loomadest, põllutööriistadest ja muust varast pidi saama stardikapital rajatavatele ühismajanditele. Nagu elu edaspidi näitas, täitis aktsioon oma eesmärki ja üle maa rullus kolhooside asutamise laine, neid kerkis kõikjale kui seeni pärast vihma.

Eesti Vabaõhumuuseum pühendas valusale küüditamise teemale näituse „Elu peatus märtsis 1949…“, mida võis näha praeguseks hävinud Kutsari talu rehemajas aastatel 1997-2001.[1] Selleks kujundati 1891. aastal ehitatud rehemaja põhjalikult ümber – toad tapetseeriti, laed kaeti papiga, põrandad värviti ja ruumid sisustati ajastukohaselt, omamoodi kolikambriks muutunud rehetuppa ehitati kartulisalved – nii loodi ajastutruu sõjajärgne olustik.

„Elu peatus märtsis 1949…“ kujutas vahetut hetke pärast pere küüditamist. Aeg siin talus oli peatunud, saatused hetkega katki rebitud… Tavaliselt lugesid küüditama tulnud nõukogude võimu esindajad perele ette kodumaalt väljasaatmise otsuse ning andsid teatud aja pakkimiseks – kaasa võis võtta kuni 100 kg kraami. Kuid mida võtta, mida jätta? Kui palju jõuab inimene kanda? Mida teha, kui sind tabab hetkega murelaviin? Küüditatute lood olid erinevad – oli kodusid, mis pöörati küüditajate poolt täiesti segi ja neidki, kus kaastundlik ohvitser aitas ise vajalikku kraami kaasa pakkida. Oli inimesi, kes ei suutnud šoki tõttu pea midagi mõistlikku kaasa võtta kui neidki, kes taipasid kaasa panna sooje riideid, tekke, toidukraami, vahetuskaubaks sobivaid esemeid.

Kutsari talu küüditamisnäitusel oli kõikides tubades märke rahmeldavast pakkimisest, vooditest olid kaasa haaratud tekid, laialipaisatud riidekapist soojad rõivad. Kiirustamise tõttu valitses magamistoas segadus. Köögis leidus vihjeid kaasavõetud toidukraamile – näha oli, et kiiruga oli kaasa võetud jahu, tangu, herneid jm. Üleüldse oli „Elu peatus …“ näitus suuresti vihjeline – pere poolt hüljatud ruumides ringi liikudes sai tasahilju aru siin toimunust. Eestoa laual olevas tuhatoosis kuhjusid ootavate-valvavate sõjaväelaste paberossikonid; mahapillatud fotode seast võis leida Eesti sõjaväe mundris mehi (kui üks põhjus küüditamiseks); lapsevoodi padjal oli veel nähtaval unest äratatud lapse jälg; jalalt oli kaasa võetud õmblusmasin (kui tulevane elatusallikas Siberis); maha jäetud pamp, mida kanda ei jõutud jms.

Rehealuses oli tubades olevale väljapanekule vastanduv slaidiprogramm – kaasaegsed pildid mahajäetud, lagunevatest taludest ning valik küüditatute poolt Siberist saadetud fotodest, kirjadest jms.

Näituse avamisel mängiti läbi emotsionaalne elava ajaloo pildike talupere – ema, laste ja vanaema –Siberisse saatmisest. Tegime seda hirmuvärinal, oodates publiku hulgas oleva vanema põlvkonna reageeringuid. Selgus, et kohale tulnud inimesed olid pisarateni liigutatud ja tänulikud, et muuseum sellise tundliku teema esile tõi. Omas ajas tähelepanuväärne Kutsari talus küüditamisnäitus äratas edaspidigi elavat huvi.

1949. aasta märtsiküüditamise tagamaadest ja küüditatute vara saatusest loe Hanno Talvingu artiklit „1949. aasta märtsiküüditamisega seotud varalised protsessid“ – Suitsutare 4. Tallinn 2007, lk 170-220

 

 

[1] Idee autor: Merike Lang, uurimistöö: Hanno Talving; ekspositsiooni loojad: Maret Tamjärv ja Hanno Talving

 

 

            
   

   

Teie arvamus on oluline! Sisukaart