Meie vabatahtlikud 2020

Hoolimata erakordsest aastast saime mullu pakkuda huvilistele mitmekülgseid vabatahtliku tegevuse võimalusi. Möödunud aastal käis muuseumis abis 70 vabatahtlikku, kes panustasid kokku 465 töötunniga  see teeb kokku üle 11 töönädala! Kuigi pool märtsi ja aprillis oli muuseum suletud ning vabatahtlikke vastu võtta ei saanud, saabusid esimesed linnukesed juba mais meid aitama. Kõige rohkem eri vabatahtlikke käis möödunud aastal augustis, septembris ja detsembris, kui oli palju riisumist ja toimusid avalikud üritused. 

Kõige tublimad panustajad aastal 2020 olid Mari-Liis Kalda, Signe SaarLea Korem ja Tiina Süvari, kelle vabatahtliku panuse ja muljete kohta saab lugeda altpoolt. 

 

 

Mari-Liis Kalda

Püsinäituse kuraator Anneli kirjutab Mari-Liisi kohta järgmist: 

Mari-Liis tuli meile vabatahtlikuna appi kevadel aiatööde kõige kiiremal ajal ning aitas tublisti peenraid teha ja külvata-istutada. See oli selline „kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem“ olukord. Oma töötahte ja rõõmsa olekuga võlus ta meid nii ära, et suve peale leidsime võimaluse talle ka natuke palka maksta. Nii jäi ta meil abiks käima kuni sügiseni välja ja sellise toreda inimesega oli lausa lust koos töötada. 

 

Mari-Liis ise võtab oma vabatahtliku kogemuse kokku nii: 

Vabatahtlik töö on minu elu normaalne osa olnud juba pikka aega. Kas ma olen enda aega panustanud või rahaliselt mingit väärt ettevõtmist toetanud, tundub säärane tegevus minu elus olulisena. Eesti Vabaõhumuuseumisse otsustasin tulla väga lihtsal põhjusel: mulle lihtsalt meeldis siin. Ühel aastal olin aianduspraktikal ning järgmisel aastal mõtlesin end pakkuda samasse valdkonda vabatahtlikuks.  

Vabaõhumuuseum oma õhustikuga on eriline koht ja veel saada abiks olla pärandtaimede eest hoolitsemisel oli mulle endale kingitus. Aiandusvaldkonnas vabatahtlik olla ei tähenda ainult seemnete külvamist, kastmist, rohimist ja kõplamist  teinekord oli ka võimalus vanarahva rõivad selga panna ning õppepäevadel vikatiga niita või heina teha.  

Vabatahtlik olemine ei tähenda ainult endast andmist, see on ka saamine. Olgu see siis hea tuju, teadmiste, oskuste või õhtu lõpuks rammestuse saamine. 

 

 

Signe Saar

Tekstiilikonservaator Liili kirjutab vabatahtlike kaasamisest ja iseloomustab Signet sedasi:  

Vajadus vabatahtlike abi järele on tekkinud seoses muuseumis toimuvate üritustega. 

Olles küll tekstiilikonservaator, kes peamiselt museaalsete tekstiilidega tegeleb, on minu hoolealusteks ka ürituste rõivagarderoobid ja ka taluperenaiste-meeste rõivad. Just seepärast vajan aeg-ajalt peale üritusi  või muid sündmusi triikimisabi, et kümneid isegi mitmekümneid rõivaid hõlpsamini hooldada. Ja siin on mulle ulatanud abikäe vabatahtlik Signe! Imetlen seda soovi, olla minu triikimisabi, sest see töö nõuab vaikselt kohal seismiseks püsivust ja keskendumist. On meie rõivagarderoobis rõivaid ju tsaariajast kuni tänapäevani välja. Mõned riided on üsna pitsilised-satsilised. Nende silumine-triikimine on väga aega- ja vaevanõudev. Hoolimata sellest on Signe juba palju kordi olnud minu abiline. 

Olen oma asjatundlikule ja pühendunud abilisele väga tänulik!  

 

Signe jagab oma kogemust vabaõhumuuseumis:  

Vabatahtliku tegevuseni jõudsin 2017. aastal. Väikese lapsega kodus olles otsisin võimalust vabatahtlikuks tegevuseks, leidsin info Vabaõhumuuseumi kohta Vabatahtlike Väravast.  

Vabaõhumuuseumil on organiseeritud vabatahtlike programm, millega oli lihtne liituda ka inimesel, kellel eelnev kokkupuude ja kontakt selle organisatsiooniga puudus. Samuti on igakevadised infoüritused uutele ja olemasolevatele vabatahtlikele, igakuine infokiri, mis pakub välja võimalusi kaasa löömiseks.  

Vabaõhumuuseumis olen proovinud erinevaid tegevusi: riisuda lehti, laduda puid, erinevaid aiatöid, koristada hoidlaid, tekstiilikonservaatoril abiks triikimas. Minu jaoks annab vabatahtlik tegevus võimaluse anda tagasi oma väike panus ühiskonda, näha oma igapäevatööst erinevat organisatsiooni, õppida uusi oskusi ja teadmisi, suhelda erinevate inimestega. 

 

 

Lea Korem

Ekspositsiooni- ja haridusvaldkonna direktor Dagmar kirjutab Lea kohta: 

Lea on üks loomingulisemaid, rõõmsamaid ja parima huumorimeelega inimesi, keda kohanud olen. Juba esimesel ühisel üritusel, kui setu tares koos vaaritasime, tundus, nagu tunneksin teda juba aastaid. 

Lisaks sellele, et Lea imehästi süüa teeb ning tunneb suurepäraselt viimase 100 aasta kokakunsti, on ta ka fantastiline partner elava ajaloo programmides. Unustamatult tore oli 2019. aasta Jõuluküla, kus etendasime 1980. aastate kodust nääripidu ning Lea, kolhoosi söökla kokana, oli head ja paremat kokku toonud.  

Ma pole vist kunagi kuulnud, et Lea ütleks, et ta ei saa meie muuseumi tegevustes kaasa lüüa. Tänaseks võib öelda, et ta on juba rohkem sõber kui lihtsalt vabatahtlik. 

 

Ka Leal jätkub ilusaid sõnu vabatahtliku kogemusest: 

Osalemine vabatahtlikuna Vabaõhumuuseumi üritustel on minu jaoks täis pakett naudinguid! 

Mulle meeldib ajalugu, meeldib suhtlemine, meeldib lugusid jutustada, meeldib rääkida võõrkeeli, meeldib kokkamine – kõike seda olengi saanud vabatahtlikuna EVMs teha. 

Peamiselt olen tegutsenud vabatahtlikuna toidu valmistamisega seotud üritustel: vastlad, lihavõtted, sügislaat, jõuluküla, aga olen ka maalinud plakateid ja valmistanud ürituste loosiauhindu. Ootan neid sündmusi suure põnevusega! 

Siia on alati mõnus tulla. Vabaõhumuuseumi seltskond on nii tore! Tunnen end nende hulgas täitsa omainimesena. Sageli toimuvad pärast suurüritusi muuseumirahva ja vabatahtlike ühised ajaveetmised. Meeldivaks boonuseks on vabatahtlike meelespidamine, olgu selleks siis vabapilet muuseumi või väike jõulukink. 

 

 

Tiina Süvari

 

Tiina on olnud suureks abiks meie aianduskuraator-teadur Annelile. Möödunud aastal käis Tiina juulikuus kolm pikka päeva muuseumi eksponaathoonete aedades abis rohimas. 

 
Küsides Tiinalt, miks ta vabaõhumuuseumisse ikka ja jälle tagasi kipub, vastas Tiina: „See, miks mulle meeldib käia, on ikka selle keskkonna, õhkkonna ja seltskonna pärast. Nii kirjeldada on raske, seda kõike peab ju ise nägema ja kogema.“