Juubelinäitus ''MAJA tuleb muuseumisse''

  • Muuseumi tavapiletiga

19. mai - 28. september 2017 Pulga talu rehe all

Vabaõhumuuseumi maalilistes külades ja justkui ajakapslisse seisma jäänud õuedel unustame tihtipeale ära, et siinsed elumajad, tuulikud, saunad, sepikojad ja võrgukuurid ei ole alati oma praegusel asukohal seisnud. Kahesaja, saja või veel kümnekonna aasta eest paiknesid need kellegi koduõuel või külatänavas ning täitsid neile ehitamisel määratud rolli.

Läksid ajad, läksid majad. Mõned neist jäid tühjaks ja lagunesid. Mõned läksid uutesse kätesse ja said uue elu. Mõni üksik maja läks muuseumisse...

Mis põhjusel? Mil viisil? Mida üks maja endaga kaasa toob? Mis on temast muuseumis saanud?

Näitusel vaatleme kolme eri kümnendil valminud eritüübilist maja Eesti Vabaõhumuuseumis. Igaüks neist toimib siin erinevalt, olles samas seotud eksponeerimispõhimõtete arenguga Euroopa muuseumimaailmas.

 

Pulga talu hooned toodi muuseumisse 1960. aastatel ning on üles seatud vastavalt tollal Euroopa muuseumides valitsenud teaduslikele põhimõtetele. Vabaõhumuuseume käsitleti eeskätt kui tööstuseelse ühiskonna maa-arhitektuuri kogusid. Ühest geograafilisest piirkonnast pärit hooned paigutati sellele alale omasesse külatüüpi, luues algsele asukohale võimalikult sarnased looduslikud tingimused. Eesmärgiks oli hoonete kui arhitektuurinäidiste säilitamine tulevastele põlvedele, mitte omaaegse taluelu taastamine.

Erinevalt algusaegade rahvusromantilises vaimus loodud vabaõhumuuseumidest (näit Skansen Stockholmis), kus olulist osa mängisid kostümeeritud tegelastega rahvakalendri üritused, laadad ja festivalid, tauniti Euroopas sel perioodil niinimetatud elavat muuseumi. „Muuseum ei ole teatrilava, kus etendatakse ajalugu või taaselustatakse vanu rahvakombeid“.

 

Härjapea talu elumaja avati muuseumis 2007. aastal. Selleks ajaks olid ekspositsiooni loomise põhimõtted Euroopa vabaõhumuuseumides muutunud. Eestisse jõudsid uued arengud tasapisi 1980. aastate teisest poolest.

Ajaloo uurimisel pöörati nüüd üha enam tähelepanu rohujuuretasandile – tavainimesele ja argielule. Ka konservatiivsed Euroopa muuseumid lähtusid uusi väljapanekuid luues individuaalsusest ja erilisusest senise üldistatud keskmise kõrval.

Oluliseks muutuseks oli ajaraamide laiendamine. Kui varasemalt peeti eksponeerimisväärseks hooneid kuni 19. sajandini, siis nüüd asuti kajastama ka lähemat minevikku. Interjöörides võis olla kihistusi erinevatest ajajärkudest ning oluliseks said perelood. Enam pöörati tähelepanu ka omaaegsele haljastusele ja ajaloolistele taimeliikidele. Päevakorda tõusis muuseumihariduse roll.

 

Setu Vanatalo avati muuseumis 2015. aasta kevadel eesmärgiga muuta see aktiivselt kasutatavaks kogukonnakeskuseks. Juba 2000. aastatest pöörasid Euroopa vabaõhumuuseumid senisest suuremat tähelepanu väikestele kogukondadele – vähemusrahvastele ja teistele vähemustele – ning kaasasid neid püsinäituste loomisesse. Enam ei kujundanud ekspositsiooni ainuisikuliselt museoloogist kuraator, vaid see sündis tihedas koostöös ja kogukonna pideva panustamise tulemusel. Ka muutus üha tavalisemaks, et valminud näitustel tutvustasid oma kultuuri ja argielu tavalised inimesed, mitte objektiivsed teadlased. Ekspositsioon muutus taas elavamaks nii lavastatud demonstratsioonide ja rollimängude kui ka kogukonna osaluse läbi.