Rahvakalender

jaanuar veebruar märts aprill mai juuni juuli august september oktoober november detsember

 

13. jaanuar - nuudipäev, kanutipäev 
Kui elad Eesti saartel või rannikul, siis lõpeb jõuluaeg sinul alles nüüd. Nuudipäeval on hea jalad seinale panna, sõpradele külla minna ja veidi kalja või õlut maitsta.

14. jaanuar – taliharjapäev, korjusepäev 
Täna murtakse talve selgroog ja aeg hakkab kevade poole liikuma. Püüa hinnata, kas sul on alles veel poole talve jagu energiavarusid ning hakka tegema plaane suvepuhkuseks.

17. jaanuar – tõnisepäev
Kui täna päikest niigi palju on, et mees näeb hobuse selga hüpata või ehk autosse istuda, ei tohiks suvel kenast ilmast puudust olla. Ka on hea aeg sugulased külla kutsuda, piduroaks võiks olla miskit sealihast, sest tõnisepäeval olid sead iseäranis au sees.

25. jaanuar – paavlipäev
Paavlipäeva ilm ennustab suveilmu: paistab päike – siis võib rahumeeli oma suvepuhkust plaanida Eestimaa kaunist loodust avastades, kui aga sadu, oleks ehk õige aeg hakata kokku ostma raamatuid vihmaste suveilmade tarvis või koguda raha hoopis lõunasse lendamiseks.

2. veebruar – küünlapäev
Naised, pange tähele, see on teie päev! Meeste kohuseks on täna teha ära naiste kodused kohustused ning naised võivad rahumeeli minna külla või kohvikusse, et võtta üks väikene naps. Punane magus jook – naistepuna – tagab terveks aastaks kena punapõskse välimuse. See peaks ju ka meestele selle kodutööde päeva kuhjaga korvama!

9. veebruar – luuvalupäev
Luuvalupäeval tuleb hoiduda töötegemisest. Kõik luid ja liikmeid koormav oleks täna parem ära jätta. Ka tantsupidudest ja spordist peaks hoiduma. Siis pole lähiajal luu- ega liigesvalu põhjust karta. Luuvalupäeva hommikul võiks kauem magada, püüa aga tööle ja kooli mitte hilineda!

11. veebruar – ulasepäev 
Ulasepäeva on pidanud setod. Sel päeval, nõnda kui ka maaslennitsa ajal, on peetud paabapraasnikut. Kui sinus väheke seto verd on, siis tea, et täna on paras aeg korralikult süüa, juua, laulda ja tantsida.

22. veebruar – peetripäev (talvine peetripäev, Peetri helinapäev) 
Talvist peetripäeva on au sees hoitud eelkõige Lääne- ja Hiiumaal, kus seda peeti kevade alguspühaks. Siis käidi ja kõlistati kettidega, et suveks usse ja metsloomi peletada. Kui suvel kõrges rohus paljajalu käia tahad, võiksid ehk isegi ühe suurema koliseva eseme otsida ja seda õues veidi kõlistada.

24. veebruar – madisepäev 
Madisepäeval saab palju ära teha selleks, et suvel putukad ja ussid üleliia ei kiusaks. Kui saad, jäta täna nõelumata ja õmblemata, et kindel olla, et uss suvel ei hammustaks. Et aga tüütutest putukatest ilma tõrjevahendeid kasutamata lahti saada, meisterda õlgedest või mõnest muust käepärasest vahendist kärbes, seo see nööri otsa ja vii naabri ukse taha. Nii saad suvistest pinisejatest lahti. Pea ka silm peal, et su enda ukse taha mõnda sellist kärbest ei tooda – muidu ei saa suvel putukatest üldse rahu.

28. veebruar - vastlapäev
Vastlapäeval on erakordne võimalus endale ise hea aasta tagada. Selleks, ei tohi unustada kolme asja: 1) liulaskmist, mis on ennustab linade jõudsat kasvu (loe: jõukust ja edu) 2) seajalgade söömist, mis tagab sigade tugeva tervise (loe: enda täis kõhu) ja võimaldab vahvaid vurre valmistada 3) kada ajamist (õlenuku või kaltsupalli) metsa või teise mehe maa peale, et oleks hea lina, vilja, karjaõnn (loe: muretu elu). Ja muide, vanatüdrukutel on vaid sel päeval lubatud ise kosja minna! Kasutage võimalust!

1. märts - tuhkapäev
Tuhkapäev on pahupidi pööratud vastlapäev. Siis ei tohi pead kammida, lambaid pügada, hobust rakendada. Muidu võib endal või loomadel kõõm pähe tulla või pea üldse kärna minna. Seega, täna pead tööle minema sassis peaga. Kuid olulisem on see, et tuhkapäeval tuleb vara tõusta ja vara magama minna, sest muidu on oht sel aastal üle töötada. Kui sul on patte hingel, siis on õige aeg neid pihtida, sellest ka rahvasuu ütlus: endale tuhka pähe raputama ehk oma tegu kahetsema!

9. märts - sorokasveet ehk tsirgupäev ehk lindude päev 
Sel päeval hakkavad Setomaal levinud uskumuste järgi linnud lõunamaalt kodu poole rändama. Hakka sinagi valmistuma lindude saabumiseks. Selleks, et kevadhommikul oleks hea linnulaulu saatel ärgata, meisterda täna üks pesakast ja kinnita see sobiva puu otsa.

17. märts - käädripäev (käändrepäev, kärdlapäev, käärdlipäev, truutapäev), ka ussiliikumise päev
Käädripäev on üks neist kevadistest tähtpäevadest, kus tuleb suvele mõeldes hakata usse ja putukaid tõrjuma. Selleks, et soojal ajal tülikaid ja ohtlikke hammustusi karta ei tuleks, võiks otsida vanaema kapist välja lõngavihu ja see kerasse kerida. Siis on saadud kaks ühe hoobiga: kena lõngakera, millega villast sokki parandada, ja kindlus, et ka ussid suvel keras on ega inimesi salvama kipu.

21. märts – pendipäev 
Pendipäev on nii vana püha, et sellest tänaseks enam suurt miskit ei mäletata. Üks on teada, et Harjumaal arvati, et just pendipäeval ärkavad ussid talveunest. Seega, täna võiks end metsast eemale hoida. Harrastajatel kalameestel tasub ka üle vaadata, et püügilubadega kõik korras on, sest peagi algab suur kevadine püügiaeg. Rannakülades valitsegu vaikus: müra võib kalad ulgumerele hirmutada!

20. märts - urbepäev – liikuv püha (pühapäeval enne ületõusmispühasid) 
Tänane urbepäev ehk palmipuudepüha alustab suurt ehk vaikset nädalat. Siis käidi kirikus ja leeripoisid said esimest korda armulauda maitsta. Selle päeva hommikul tuli vara üles ärgata ja pajuokstega magajaid vitsutada, et virkus majja tuleks. Neiud, kes end kreemide ja puudritega ehtida püüavad, proovigu järgmist nippi: pane pajuvitsad mõni päev enne urbepäeva vette likku. Urbepäeva hommikul pese nägu leoveega. Küll see teeb alles näo ilusaks!

25. märts – paastumaarjapäev, punamaarjapäev, kapsamaarjapäev 
Naised! Pärast pea kahte kuud on taaskord käes teie pidupäev! Täna ei ole teil kohustust, isegi mitte luba, teha koduseid töid. Pange valged riided selga ja minge kohvikusse. Kui kohtate kohvikus mõnda meest, siis võite talle julgelt öelda, et tänasel päeval on tal kohustus kõigile kohvikus olevatele naistele punast värvi napsu välja teha. Kui kohvikusse minna ei saa või ei taha, võib ka koju „laiu kooka“ (pannkooke) küpsetama jääda.

1. aprill – karjalaskepäev 
Karjalaskepäeval tuli oma kari, isegi kui sadas lund või rahet, korraks välja viia. Sellega tagati oma karjale hea tervis. Tavaks olid hea õnne tagamiseks ka erinevad maagilised toimingud: loomadele ristimärkide joonistamine, nende nõiakollaga suitsutamine, nõidussõnade lugemine, karjase rituaalne kastmine. Kui sul aga kariloomi pole, siis riietu vastavalt ilmale ja mine jaluta, kas üksi, sõprade või oma lemmikloomaga, veidi õues. Värske õhk tagab igal juhul hea tervise! Tänapäeval seostub 1.aprill mõistagi ka naljategemisega, nii et vaimukat mõttelendu ja hääd ninapidi vedamist!

14. aprill – künnipäev 
Künnipäeval tuli ärgata võimalikult vara ja asuda vaatama, et kõik põllutööriistad kasutamiseks korras oleks. Siis viidi hea viljakuse saavutamiseks põllule koorem sõnnikut ja künti kevade esimene vagu. Kui põlluriistu pole, mis ülevaatamist vajavad, siis päramine aeg on kontrollida oma jalgratta sõidukõlbulikkust. Kui sa aga autota hakkama ei saa, siis vähemalt ära unusta, et peagi lõpeb talverehvide lubatud kasutamise aeg.

14. aprill – Suur reede 
Kristlikus maailmas on suur reede Kristuse surmapäev. Ka vanade eestlaste jaoks oli see päev oluline püha. Öeldi, et suur reede on nii suur püha, et siis tohi lapsigi välja jooksma lubada. Rangelt tuli jälgida keeldudest kinnipidamist: ei tohtinud töötada, riielda, abielluda, külas käia. Järgi sinagi täna neid reegleid järgida ja austa päeva pühadust.

16. aprill - lihavõtted ehk ülestõusmispühad
Lihavõtteid on nimetatud ka kevadpühadeks, munapühadeks, kiigepühadeks - kõik räägib sellest, et see tähtpäev on mitmekesise kombestikuga. Nimi "lihavõtted" viitab vastlapäeval alanud paastu lõppemisele ja sellele, et võis jälle liha süüa. Ülestõusmispühad on suur kristlik rõõmupüha, millega tähistatakse Jeesus Kristuse surnust ülestõusmist, kuid eestlased on seda ühtlasi tähistanud ka kevadpühana, sest see langeb ajale, mis päev on juba pikem, õhku ja valgust rohkem ja loodus tärkamas. Kevadist kiikumist alustati just lihavõtteajal - küla noormehed ehitasid kaunisse kohta kiige, noored neiud, kel isu kiikuma minna, tõid kiigeseppadele aga omalt poolt paelu, võid, mune jne. Sel päeval tasub minna välja värsket õhku hingama ja loodust imetlema. Kindlasti tuleks üles otsida üks kiik, et kombekohaselt kiigeaeg sisse õnnistada.

21. aprill - ristipäev ehk taevaminemispüha – 40 päeva pärast lihavõtteid, neljapäev 
Ristipäev kirikukalendris tähendab Kristuse taevaminemise päeva. Meie esivanemate jaoks oli see aga üks tähtis päev, kus erinevate keeldude ja toimetuste kaudu näidati üles austust kõige maa peal kasvava suhtes. Keelatud olid põllutööd, jahipidamine ja kalapüük. Laias laastus näis olevat targem kõikidest töödest loobuda. 
Tee tänagi sina oma tegemistesse üks paus. Kasvõi tunnike, kui tervet päeva ei saa. Võta aeg maha ja ole hästi vaikselt. Sellest võib sündida imelisi ideid!

23. aprill – jüripäev 
Jüripäev on olulisim karjalaske- ja põllunduspüha. Vanadel eestlastel oli siis kombeks teha igasugu rituaalseid toiminguid, mis pidid tagama karja hea tervise. Metsloomade, eriti huntide peletamiseks, süüdati jüriööl lõkkeid. Jüripäev oli ka suur kolimise päev: siis toodi lapsed koolist koju ja taludesse asusid elama suvised abilised – sulased ja tüdrukud. Kaasajal ei maksa vist loota, et koolid lapsed tänasest vabaks lasevad. Vaatamata sellele võiksite võtta endale vähemalt vaba õhtu, minna loodusesse, süüdata lõke (märgistatud tuletegemise kohas!), ja juua sooja teed. Ka võiks igaüks istutada ühe puu, sest just jüripäeval maha pandud puu läheb hästi kasvama.

25. aprill – markuse-, marguse-, äkksurma-, ussikuningapäev 
Markusepäeva nimi tuleb kirikukalendrist - evangelist Markuse mälestuspäev. Tema poole pöörduti, kui sooviti abi saada ootamatu surma vastu. Meie esivanemad ennustasid siis ilma ja saagikust. Loomadele anti puhkust ja jälgiti loodust, et paika panna põllutööde ajad. 
Keda põllutööd ei puuduta, võiksid näiteks küttekulude planeerimise eesmärgil kõrva taha panna: 
Kui täna hommikul soe ilm on, tuleb soe ja pikk sügis. 
Kui aga markuseööl külma tuleb, tuleb veel 40 päeva külma.

1. mai – volbri-, viilipi-, vilpusepäev 
Volbripäev, mis meie esivanemate elus siiski üsna tagaplaanil on olnud, on seotud peamiselt kahe tegevusega: herneste külvamise ning tuletegemisega. Lõkete ümber käisid eestlased aga erinevalt germaani rahvastest mitte selleks, et nõidust ja halba tõrjuda, vaid lihtsalt lõbutsemas ja omaealistega tutvumas. 
Kuna 1. maist on tänaseks saanud riigipüha ja vaba päev, siis on sul ideaalne võimalus maale sõita ja oma aialapile herned-oad maha panna. Suvel hea maiustada! 
Kel aiamaad ei ole, võtku sõbrad kaasa, otsigu märgistatud matkarada ja nautigu loodust. Maituld võib teha vaid märgistatud lõkkekohas!

9. mai – nigulapäev 
Nigulapäevi on tegelikult kaks: kevadine ja sügisene. Püha Nigul oli muistendi järgi teinud nii suure heateo, et peeti vajalikuks teda mälestada kahel päeval aastas. 
Eestis on kevadine nigulapäev tuntud Kagu-Eestis. Siis käidi kirikus, süüdati Nigulale küünal, et ta kaitseks põllukultuure külma eest. Ka külvasid setod sel päeval nisu ja kaera, panid maha sibulaid ja herneid – pidi hea saak tulema. 
Sina pane aga tähele, milline ilm täna on. Siis tead sügisesi toimetusi planeerida. Kui ilm on külm, tuleb pikk ja soe sügis, kui aga soe ja sajune, võib oodata lühikest ja külma sügist (sügisesed toimetused tuleb kiiresti ära teha, et koju sooja teki alla saaks).

11. mai – räüsäpäev 
Räüsäpäev ehk rahe- ja jääpäev on üks paljudest seto pühadest. Rahvasuu räägib, et ükskord oli maikuus olnud suur rahesadu – räüs. Kindlustamaks, et enam kevadist rahet ei tule, mis vilja ja lina maha peksab, otsustati iga aasta maikuus, kaks päeva pärast nigulapäeva, tõmmata põllutöödest hinge. 
Mõtle täna sinagi, kas iga päev täie auruga töötamine ei too ehk rohkem kahju kui kasu. Kui täna aja maha võtad, jõuad ehk homme rohkemgi?

25. mai – urbanipäev 
Urbanipäeva kohta ei ole just palju teada. Üks mis kindel, et seda peeti heaks lina ja kaera külvamise päevaks. 
Meile võiks aga huvi pakkuda see, et pärast urbanipäeva ei tulnud vanade eestlaste uskumuse järgi enam öökülma. Eks me näe!

4. juuni – suvisted, kasepühad, meiud, karjasepühad, nelipühad – seitsmes pühapäev pärast lihavõtteid 
Meie esivanemate jaoks tähendasid suvisted eelkõige suve algust ning erinevalt hulgast muudest tähtpäevadest ei seostunud niivõrd töötegemise kui lõbusa kiigel kooskäimise, tantsupidude ja armastuse aja algusega. Üheks kindlaks elemendiks suviste juures oli kase tuppatoomine, ka kase viimine armastatu ukse taha. Kui sa oma kallimale täna kaske just viia ei jaksa (või on tema väikesesse korterisse seda keeruline paigutada), siis kimp kauneid põllulilli teeks talle kindlasti heameelt!

15. juuni – viidipäev 
Viidipäeva kohta ei ole just palju teateid. Räägitakse, et pärast viidipäeva ei maksa enam kapsaid istutada, küll aga soovitatakse tatart külvata. 
Suvitajatele teadmiseks: viidipäevane selge ilm ei tähenda head – tuleb kehv suvi.

21. juuni – suvine pööripäev 
Kui juba enne viidipäeva tuli kapsaste istutamisega valmis saada, siis nüüd on küll päramine aeg. Muidu pole sügisel peenralt midagi võtta. 
Esivanemate ütluste järgi tundub, et kuna külvata enam ei tohtinud, istuti aidamademele maha ja asuti ilma ennustama. 
Ehk peaksime meiegi kõrva taha panema mõned tähelepanekud, et plaanide tegemisel vähem sünoptikutest sõltuda: 
Kui täna ööbik õhtu hiljani laulab, tuleb sügis varakult ja viludana. 
Kui veidi päikest näha saab, on loota head heinailma).

23. juuni – jaanilaupäev 
Jaanipäeva võtab kõige paremini kokku üks Virumaalt pärit ütelus: Jaanipääv oli üks ilo ja õnne pääv kõigile ja ka targa Jaanile mälestuseks seatud pääv. Sel pääval pidid kõik valgustatud saama, niihästi elajad kui inimesed. Ja üks suur tuli pidi saama üles tehtud. 
Mis siin muud soovitada, kui et lõkke äärde kõige pikemat ja valgemat ööd nautima! 
Vabaõhumuuseumi suurte jaanitulede ümber on ruumi igaühele! 
Pealegi, palju head muusikat, romantikat, kiigelaulu, jaaniöö saladusi, endeid ja mänge, milleta üks jaanipäev pole õige jaanipäev!

27. juuni – seitsmemagajapäev 
Seitsmemagajapäeva kohta ei ole just palju teada. Vanarahvas rääkis, et päev sai nime selle järgi, et kord olla seitse venda kirikus või kirikuteel magama jäänud. 
On ka erinevaid arvamusi, mis saab, kui sel päeval vihma sajab. Kadrina rahvas arvab, et siis tuleb vihma jutti seitse nädalat, Sangaste rahvas aga, et vaid seitse päeva. Kolga-Jaani rahvas ootab aga tagajärgi alles sügiseste vihmade näol. 
Mis sa oskad kosta. Vaata järele, kuidas sel aastal läheb, ja anna ka meile teada!

1. juuli - heinamaarjapäev, punamaarjapäev 
Heinamaarjapäev on ühel või teisel moel ikka seotud heinaga. Mõnel Eesti alal sai siis alguse heinategu, teises piirkonnas tähistas päev heinateo poole peale jõudmist, kolmandas kohas jälle räägiti, et selleks päevaks on tark niitmine hoopis katkestada. Eks see sõltus ikka ka ilmast. 
Kui heina niita pole vaja, siis tea, et heinamaarjapäev on hea aeg ka murakate korjamiseks. Ühest kenast purgist murakamoosist ei ütleks ju keegi ära. Püüa vanematelt sugulastelt-tuttavatelt teada saada, kus häid murakakohti leidub ja mine rappa! 
Kel aga plaanis lõngu looduslikul moel värvima hakata, siis teadmiseks, et just täna korjatud taimed annavad kõige tugevama tooni.

10. juuli – seitsmevennapäev 
Väike-Maarja kandis on seitsmevennapäeva kohta vanarahval rääkida järgmine lugu: 
Olnud seitse venda, kes pidanud oma vanaaegset eesti usku, aga kui tulid sakslased oma usku tooma, siis ei olla nemad uut usku vastu võtnud ja neid põletatud tules kolm päeva, hiljem põletatud ka ema Maret. Vist olla need tõutuse andnud ja on ended: kui seitsmevennapäev sajab, siis sajab seitse nädalat, aga kui sel päeval päikest niipalju, kui mees saab hobu selga hüpata, siis saab ikka loogu. 
Peab tunnistama, et see on üks ilmaenne, mida tänini silmas peetakse ja mis üsna hästi pädevat näib. Kas oled tähele pannud, on päike täna pilve tagant piilunud?

13. juuli – mareta- ehk karusepäev 
Selle päeva taustast on kõneldud erinevaid lugusid. On räägitud, et karusepäev võiks tähendada karu austamise päeva, hilisemad kogujad on siit isegi edasi fantaseerinud ja jutustanud, nagu oleks karvasena sündinud Mareti nimelisest inimesest saanud alguse karu sugu. Siiski, rahvaluule andmed seda ei kinnita. 
Mida siis tasuks täna silmas pidada? Kalameestel tasuks kõrva taha panna, et maretapäeval on kala hästi rammus. Puhkajad ning põllumehed aga võivad ilmaportaalide asemel jälgida, milline tänane ilm on – see ennustab ette seitse nädalat. Kui sajab, tuleb seitse nädalat vihma, kui kuiv, peab seitse nädalat kuiva ilma.

20. juuli – eliapäev ehk iljapäev ehk jakapäev 
Seda päeva tuntakse peamiselt Setumaal. Siis kehtivad tugevad töökeelud: kui jakapäeva ei pühitse, lööb pikne põlema. 
Kuigi Eestis tihti kõige soojemad ilmad just juuli lõpus on, arvab vanarahvas siiski, et eliapäevast alates hakkab sügissuvine aeg, mil suvekuumus väheneb ja vesi veekogudes jahedamaks muutub. 
Seega, kasuta kaunist suveaega seni, kuni seda veel jätkub!

22. juuli – madlipäev 
Madlipäev seostub meil sarnaselt teiste Lääne-Euroopa maadega pühak Maarja Magdaleena kultusega. Ainus, mida rahvasuu madlipäeva kohta on öelnud: madlipäevast saavad hädaleiba uuest viljast need, kel vana vili otsa saanud. 
Mis siis tänapäeval soovitada? Ehk võiks tänasel päeval esivanematele mõeldes küpsetada päris ise ühe maitsva rukkileiva. Muuseumi Härjapea perenaistelt saab hea retsepti!

25. juuli – jakobipäev 
Jakobipäev murrab suve ja alustab sügissuvist perioodi. Siis lõpeb heinategu ja algab lõikuseaeg. Ka algasid sellest päevast tüdrukute neljapäevased ja pühapäevased ülalistumised, mis kestsid kuni kevadise maarjapäevani. Seal tehti näputööd ja lauldi, teinekord tulid külla ka poisid ja pillimehed – siis sai tantsu lüüa. 
Kuna pool suvest on tegelikult ees ja ometi ei tahaks veel sügispalitut otsima hakata, on üks vanarahva tarkus, mis augustikuise ilusa ilma pidi tagama. Ühesõnaga, kui sul on kass, tuleb teda täna õige hoolsast silitada, talle võileiba ja kala anda. Siis pidi kass tooma hea lõikusaja ilma!

26. juuli – annepäev 
Annepäev on Eestis tuntud peamiselt Setomaal. Sel pühal austati Püha Annat, lammaste kaitsjat, käidi Annekivi ja kabeli juures lambapäid, -jalgu ja villa ohverdamas. Osa ohvritest läks papile, teine osa vaestele. 
Kuna meie esivanemad püüdsid Annepäeval süüa värsket lamba-, vasika-, kasvõi kanaliha ja värsket kartulit, võiks täna Sinagi suu magusaks teha. Võta peenralt või osta roheliselt turult head kohalikku värsket kartulit ja tükk kodumaist liha (või juurvilja), pane potti hauduma ja lase heamaitsta! Mõtle meie esivanematele, kes seda õndsushetke ehk pool aastat ootasid…

29. juuli – olevipäev 
Olevipäeva on peetud Eestis peamiselt läänerannikul ja sealsetel saartel. Sarnaselt teiste lähikonnas asuvate pühadega, sümboliseerib ka Olevipäev uudsesaagile üleminekut. 
Olevipäeva üks olulisimaid tavasid oli ohvrilamba tapp: see pidi hoidma loomi haiguste ja kurja silma eest. 
Romantikutele aga teadmiseks: olevipäevast alates võib öösiti näha kaunist tähistaevast.

1.august – makaveipäev 
Makaveipäev on seto vee pühitsemise päev. Siis ristiti palvusega kirikuvett. 
Kaasaja inimestele ei oskagi tänaseks päevaks suurt miskit soovitada. Ehk mõelge lihtsalt selle üle, mida saate ära teha, et meie looduslikud veekogud säiliksid puhtamatena…

6. august – paasapäev 
Paasapäev on üks paljudest seto pühadest. Selle teine nimi – õunapäev – seletab päeva tähendust paremini. Nimelt võis alates paasapäevast hakata sööma õunu ja teisi puuvilju. 
Et saagikust jätkuks, toodi õunu ka kiriku juurde, andideks ja õnnistamiseks. 
Mine vaata täna sinagi oma aeda, kas ehk mõni uhke ubin pole juba punapõsiselt terendamas. 
Turult võid alates tänasest samuti julgelt kodumaiseid õunu osta.

10. august – lauritsapäev 
Lauritsapäev on üks paljudest pühadest, mis märgivad lõikusaja algust. Siiski, on üks eripära, mis teeb lauritsapäeva unikaalseks – tulega seotud uskumused. Sel augustikuu päeval oli parem hoiduda igasugusest tuletegemisest: ei tohtinud kütta rehaahju, suvekööki ega süüdata küünaltki. See võis kaasa tuua tulekahju. Et ohtu ära hoida, pandi viht ja pangetäis vett ahjuotsa peale – et Laurits vihelda saaks. 
Järgi Sinagi täna tule tegemise keeldu. Parem karta kui kahetseda! 
Kes aga mesilasi peab, teadku, et just lauritsapäeval tuleks hakata vanu leskmesilasi tarust välja ajama.

15. august – rukkimaarjapäev 
Rukkimaarjapäev tähistab rukkikülviaega. Täpsemini: rahvasuu kõneleb, et rukkikülviga tasus algust teha kolm päeva enne rukkimaarjapäeva. Rukkimaarjapäev ise pidi vahele jääma: muidu kasvas kidur vili. Külvamist võis jätkata ka kolmel päeval pärast seda püha. 
Aiapidajad varugu aga suuri korve ja palju aega. Räägitakse, et rukkimaarjapäev toob palju marju. Nendest saab ju talveks maitsvat ja kosutavat moosi keeta!

18. august – rollapäev 
Rollapäeva on tuntud eelkõige vene asustusega aladel. Teateid on selle kohta vähe. Peamine, mida rahvasuu kõneleb, on: rollapäev oli hobuste püha – hobustega ei tohtinud siis tööd teha. 
Mida soovitada? Ehk võiks tänasel päeval meiegi oma hobustele (loe: auto) puhkust anda ja minna tööle, poodi, randa ning mujale jalgsi või jalgrattaga.

24. august – pärtlipäev 
Pärtlipäev märgib sügise algust. Siis algab hallade aeg, hakkavad lahkuma pääsukesed, lehmade piimaand väheneb. Teisalt on pärtlipäeva paiku hea aeg mee korjamiseks, valmivad pähklid ja kasvab palju seeni. 
Seega on õige aeg korv kaenlasse võtta ja häid seenekohti otsima minna. Metsas olles ära unusta, et loodust tuleb hoida ja temasse aupaklikult suhtuda. Muidu pole Sul järgmistel aastatel sinna asja.

29. august – ivanoskorona 
See püha on tuntud Eesti alal vaid Setomaal. Rahvasuu on üsna kidur olnud rääkima, mida sel päeval tehti. On vaid teada, et Ivanid pidid nimepäeva puhul pudeli ostma. Ka ei tohtinud siis juurvilju lõigata. 
Noh, mida öelda? Pudeli võivad ju Ivanid ja Jaanid ja teised osta. Kas see just see kange napsu pudel olema peab, ei tea. Meie soovitaksime pigem osta üks kena pudel kodumaist mahla. See annab peagi saabuvaks pimedaks sügiseks jõudu.

5. september – sahharipäev 
Sahharipäev on Räpina ja Seto aladel üks sügisestest laadapäevadest. Suurt rohkemat ei olegi selle kohta tänaseks teada. 
Mis siis muud, kui vaata, milliseid laatasid sel päeval lähiümbruses korraldatakse ja asu teele. Ega alati peagi sealt midagi ostma, võib ka lihtsalt laadamelu nautida.

8. september – ussimaarjapäev 
Ussimaarjapäev on usside mätta alla pugemise päev, mis tähistas looduse hääbumise algust. Sel päeval on paiguti keelatud ka metsa minna: loodus vajab puhkust. 
Asi, mida tasub praegugi meelde jätta, on: ussimaarjapäevast algab õige jõhvikaaeg. Jõhvikad ja jõhvikamahl on väga kasulik neile, kel häda neerude ja põiega. Rääkimata sellest, et nad on hiiglama maitsvad.

14. september – viissenja 
Viissenja on jälle üks paljudest seto pühadest. 
Sarnaselt ussimaarjapäevale räägitakse ka viissenja puhul usside magamaminemisest. Rangelt oli keelatud metsast hagu koju tuua – see toonuks kaasa usside äratamise ja oma õuele meelitamise. Töö tegemise asemel käidi kirikus ja peeti püha. 
Miks ei võiks siis sinagi täna endale veidi vabadust lubada ja kasvõi pikem lõunapaus teha.

21. september – madisepäev 
Sügisene madisepäev on võrreldes veebruarikuise madisepäevaga vähe tuntud. See päev, nagu mitmed teisedki septembrikuised pühad, tähistas loomade talveuneks valmistumise algust: kadusid kärbsed, sääsed ja maod. 
Madisepäev ennustas ka sügisest ilma. Otepää kandis arvati, et kui madisepäeval sajab, on tulemas väga kuri vihmane sügis. 
Loodame siis täna, et ilm püsib kuiv. Tahaks ju ometi veel päikesest talveks energiat korjata!

23. september – sügisene pööripäev 
Sügisesel pööripäeval jälgisid inimesed väga hoolikalt loodust. Selle abil võis ette aimata, millised ilmad tulemas. Kõige rohkem kõneles tuule suund: kui tuul põhjast puhus, tuli külm sügis. Läänetuul ennustas pikka ja sooja sügist. Ka aitas tuulesuund teada saada, kuidas kevadise kalasaagiga lood on. 
Pea siis sinagi pilk peal, kuhu suunda puude oksad liiguvad. Kui ise ei tea, kus põhi või lõuna asub, võib appi võtta kompassi.

29. september – mihklipäev 
Mihklipäev oli eestlaste jaoks üks olulisi aasta verstaposte. See lõpetas lõikusaja. Kui jüripäeval võeti suilised tallu, siis mihklipäev lõppesid nende töölepingud. Päeva tähistamiseks kaeti uhke laud, kus ei tohtinud puududa sügisannid, lambalihast road ja õlu. Mihklipäeval peeti ikka ka aasta suurimat laata. 
Sellest päevast peale loobuti magamisest lakas ja aitades ning koliti taas tuppa. 
Ehk oleks paslik täna oma suvine matkavarustus kokku pakkida, magamiskotid ja telgid panipaikadesse ära paigutada ja tubasemale elule keskenduda. Mõnusa rahvamuusika saatel lambapraadi ja aedviljahautist nautida näib küll hea algus talveajale. Kas pole?

14. oktoober – kolletamispäev 
Kolletamispäeva kohta ei olegi palju öelda. Põhiline, mida selle päeva kohta vanarahvas rääkinud, on see, et tolleks päevaks muutuvad puudel lehed kollaseks. 
Vaata aknast välja või veel parem, mine parki jalutama, et veenduda, kas see tõesti nii on.

26. oktoober – midruskipäev 
Midruskipäeva – esivanemate mälestamise päeva - on tuntud peamiselt Ida-Eestis. On teada, et siis valmistati paremaid toite ja kaeti laud koju oodatavate vaimude vastuvõtuks. Ka oli kombeks kalmudel söömas käia. Enne lasti surnud süüa, oodati vaikselt, siis asuti ise toidu kallale. 
Midruskipäeva puhul võiksid sinagi oma kadunud esivanemaid meeles pidada. Kui kalmul söömise komme võõras on, võiksid kasvõi kodus küünla süüdata ja kallitele kadunutele mõelda.

28. oktoober – simunapäev 
Simunapäeva iseloomustab vanasõna: Siim teeb sillad soode peale. Arvati, et kui jäised sillad tehtud, saab Mart maale tulla. 
Õige aeg oleks hakata harjutama uisutamist. Õues seda vast veel teha ei saa, aga sisehallides küll. Siis on hea südatalvel järvejääl oma oskustega hiilata.

29. oktoober – nahtsipäev 
Nahtsipäev on Setu aladel levinud püha, mil kutsuti külla sugulasi. Tihti kujunesid nahtsipäeva pidutsemised kolmepäevasteks. Kindlat nahtsepäeva toitu pole teada, aga üks mis kindel, viin pidi laual olema. See aitas ka laulu üles võtta, millega kostitajaid tänati. 
Millal sina viimati sugulasi külla kutsusid või ise neil külas käisid? Viina ju jooma ei pea, aga juttu vesta on niisamutigi tore.

9. november – mardilaupäev 
Mardipäev tähistab hingedeaja ja välistööde lõppu. Sealtpeale hakkasid naised tegema tubast käsitööd, mehed läksid metsatööle. Mardipäeva üks olulisimaid kombeid on mardikskäimine. Algselt oli see vaid meeste komme, kuid 19. sajandi lõpul võisid osaleda juba ka naised. Mardilaupäeval maskeeriti end mardipereks ja käidi majast majja: lauldi, tantsiti, mängiti, küsiti teadmisi, koguti ande ja jagati õnne. 
Võta sinagi täna sõbrad kokku, riietuge tagurpidi kasukatesse, määrige nägu tahmaga kokku, pange takust habemed ette ja minge mardiõnne viima. Enne pead muidugi end rahvakalendri abiga kurssi viima, kuidas mardijooksmine täpselt käib: mida laulda, kuidas tantsida ja milliseid mänge mängida. Andide (varem oldi rõõmus igasugu toidu üle, tänapäeval oodatakse rohkem komme, küpsiseid) eest tuleb ikka vaeva ka näha!

24. november – kadrilaupäev 
Sandiskäimise komme on lisaks mardipäevale väga oluline ka kadripäeval. Kui mardid olid mustad, karvased ja koledad, siis kadrid enamasti just ilusad ja valged. Kadrid olid naisterahvad ja tüdrukud – tavaliselt Kadriema koos kadrilastega - , kes ehtisid end looride, sukkade, valepatside ja muu ilusa kribu-krabuga. Kadrid tõid karjaõnne, eriti just lambaõnne, mistõttu kontrollisid kadrid pere tüdrukute käsitööoskust. Esitati ka mõistatusi ja lauldi ning tantsiti nagu mardiskäimise ajal. Õnne tõi ka see, kui kadri toas nurka „pissis“ ehk vett pritsis. 
Kadripäeval on põhjust sõbrannad kokku koguda ja end teistmoodi ilusaks ehtida kui tavaliselt: kardinast loor pähe ja peediga põsed punaseks. Kampa võib võtta ka noormehed, kelle naiseksmaskeerimine kindlasti palju elevust toob!

30. november – andresepäev 
Andresepäeval jätkub sügisene sandiskäimise komme, kuid mehelikud andresesandid on siiski vähem levinud kui sarnased mardisandid. Andresepäev on aga esimene talvistest tähtpäevadest, mil tegeldi ennustamisega. Unes võis näha oma tulevast kaasat. Kirjuta erinevad nimed väikeste paberitükkide peale, rulli need kokku ja torka voodi alla. Tulevase kaasa nimi on paberitükil, mis hommikuks sirgu tõmbab!

6. detsember – nigulapäev 
Kuigi mujal maailmas seostatakse seda päeva püha Nikolause ehk Santa Clausiga, kes lastele kingitusi toob, on nigulapäev Eestis võrdlemisi vähe tuntud ja seda tähistavad õigeusklikud. Peaasjalikult märgib nigulapäev ilmamuutust: Nigul needib jõgedele sillad ehk jää on sest peale püsiv ja kindel. Nüüd on tagumine aeg õhemad riided kevadeni kõrvale panna ja otsida välja korralikud soojad mütsid-sallid-kindad!

13. detsember – luutsipäev 
Et Lucia- ehk luutsipäev on Rootsis suur püha, on teda Eestiski pühitsenud just rannarootslased. Luutsipäeval hoolitseti, et kuri karja ei pääseks: õlgedesse torgati ööseks raudese, et loomad talvel ikka õlgi sööks; ähvardati ka, et muidu poeb Luuts õlgedesse. Öeldi, et Luuts tuleb luuaga, ehk selleks päevaks on lund kindlasti rohkelt. Vana kalendri järgi oli luutsipäeval aasta kõige pikem öö. Ehk on see just õhtu, mil majaümbrus luuaga puhtaks pühkida ja pimedal õhtutunnil toas rahulikult küünalt põletada.

21.detsember – toomapäev 
Toomapäevaga algavad suured ettevalmistused saabuvateks jõulupühadeks. Kogu maja tuli korda teha, tolm ja praht toast välja pühkida, sest muidu on järgmine aasta laisk ja räpane. Laiskuse eemalepeletamiseks meisterdati ka vanadest riietest ja õlgedest Tahma-Toomas, kes siis tuli oma majast ja maadelt eemale toimetada, näiteks naabri tallu. Pidi aga ette vaatama, et samasugune Tahma-Toomas enda ukse taha ei jõuaks. Peremehel pidi toomapäevaks valmis olema ka jõuluõlu, sest õlu vahutavat hästi ja teda saab palju. Õlut tuli anda ka ringikondavatele ja pühade tulekut kuulutavatele toomasantidele. 
Et sinulgi järgmine aasta edukas oleks, peaksid toomapäeval kogu maja puhtaks kraamima ja kogunenud prahi majast kiiresti eemale toimetama. Siis saad pärast sõpradega koos lasta hea maitsta mõnel vahutavalt joogil.

24. detsember – jõululaupäev 
Jõululaupäevaga algab pühadeaeg, mis kestab kolmekuningapäevani 6. jaanuaril. Ütlemine Jõul – kõikide pühade kuningas iseloomustab hästi, mida see püha eestlaste jaoks on tähendanud. Jõulude aeg oli külluse aeg, mil tavapärase kesise toidu asemel sai süüa sealiha ja verivorsti, maitsta magusat saia ja mekkida linnast toodud kompvekke. Hea oli koos kogu perega kodus olla, mürada ja mängida värsketes tuppa toodud õlgedes või imetleda kaunist küünlasäras jõulupuud. Aisakellade helinal käidi pidulikult kirikus. Jõuluöö oli imede öö: oodati koju esivanemaid, kelle jäeti toit ööseks laua peale, võis ennustada järgmist aastat ja näha unes tulevast kaasat. Lahutamatult käivad jõuluajaga koos ka jõululaulude laulmine, kingituste tegemine ja üksteise meelepidamine pühadesoovidega. Loodetavasti jagub sel ajal jõulurõõmu ja jõuluilu igasse perre Eestimaal!

26. detsember – tabani- ehk tehvanusepäev 
Tabanipäev on tuntud põhjarannikul. Sel päeval jooksutati, pesti ja joodeti hobuseid, ringi käisid ka üsna jõulu- või toomasantide moodi tabanisandid, kes tuppa ei tulnud, kuid kes nõutasid pererahva käest õlut. 
Kel on kodus hobused, peaks kindlasti nende eest hoolitsema – kuid enamus meist võiks hoolitseda oma truu sõbra neljarattalise eest. Täna peaks olema just paras päev auto pesemiseks ja olemaks tubli kaine autojuht, kes külaskäivaid sõpru turvaliselt koju toob!

28. detsember – süütalastepäev 
Sellel pühal on peamiselt kristlik tagapõhi, mälestamaks kuningas Heroodese poolt hukatud süütuid poisslapsi. Et jõuluajal peaks meeles pidama kõiki vaeseid ja abituid, võiks sel päeval teha midagi nende heaks, kel pole elus nii hästi läinud: tee annetus või veel parem, löö kampa vabatahtlike algatustega, et aidata lastekodulapsi, kodutuid inimesi või hulkuvaid loomi.

31. detsember – näärid 
Vana-aasta lõpp on parim aeg ennustamiseks. Just sel ajal võib teada saada järgmise aasta õnne ja õnnetuse: kellele tullakse kosja, kes jääb haigeks või sureb, kes peab kolima või reisile minema. Väga armastatud on ennustamiseks tina valamine. Nääride ajal süüakse samamoodi nagu jõulude ajal, toitu laualt ei korjata. Peale südaööd välja minnes võib kostuvate häälte järgi ennustada ka järgmist aastat: kellahelin tähendab pulmakelli, lapse nutt uue maailmakodaniku sündi ja nii edasi. Külla võis tulla ka näärisokk, kelle puskimine uueks aastaks õnne tõi. Vana-aasta öö on nii eriline, et magama minna ei tasugi!

6. jaanuar – kolmekuningapäev 
Kolmekuningapäev on kauni jõuluaja viimane päev, mis pühitseb kolme hommikumaa targa külaskäiku vastsündinud Kristuse sõime juurde. Seetõttu on sel päeval vähesel määral lauldes ringi liikunud kolm kuningat. Pühadeaeg saab niisiis otsa ja tuleb jälle hakata tavalisi toimetusi tegema. Lastele on see hea päev, sest viimaks võib jõulupuu küljest ära süüa söödavad kaunistused: kompvekid, õunad ja piparkoogid. Jõulukuused tuleks kindlasti sellel päeval välja viia ja tuba kuuseokastest puhtaks teha!

Kui soovid omalt poolt vahvaid ideid anda ja teistega jagada: mida ja millisel rahvakalendri tähtpäeval võiks ette võtta, siis ootan Sinu arvamust lahkesti vivian@evm.ee.

Põhjalikumaks eestlaste rahvakalendriga tutvumiseks soovitame: 
Eesti Rahvakalendri Tähtpäevade Andmebaasi www.folklore.ee/Berta ja M. Hiiemäe „Eesti Rahvakalender“ 1-8