Saamislugu

1. jaanuaril 2014. aastal ühinesid riigimuuseum Eesti Vabaõhumuuseum ja riigiasutus Ennistuskoda Kanut sihtasutuseks Eesti Vabaõhumuuseum. Sihtasutus jätkab maa-arhitektuuri ja maastike tutvustava muuseumina ning restaureerimise, konserveerimise ja digiteerimise kompetentsikeskusena.

 

Eesti Vabaõhumuuseumi lugu

1909. aastal Tartus asutatud Eesti Rahva Muuseum kuulutas 1913. aastal oma ülesandeks ka vabaõhumuuseumi rajamise. Idee said Eesti haritlased Skandinaavia ja Soome vabaõhumuuseumide külastamisest (Rootsis oli vabaõhumuuseum Skansen rajatud 1891, Norras 1897, Taanis 1901, Soomes Seurasaari vabaõhumuuseum 1909). Tõsisemate sammude astumist pidurdas Esimene maailmasõda. 1921. aastast alates kulusid Eesti Rahva Muuseumi ressursid Raadi lossi sisseseadmisele ja süvenevad majanduslikud raskused ei võimaldanud kuluka ettevõtmise - vabaõhumuuseumi ehitamise - algust.

Aastatel 1925 - 1931 tegutses Tallinnas Eesti Vabaõhumuuseumi Ühing ja päevakorrale kerkis muuseumi loomine pealinna. Vabaõhumuuseumi tulevast ekspositsiooni propageerisid ning kavandasid 1920. ja 1930. aastail ka Eesti Rahva Muuseumi etnograafid I. Manninen, F. Linnus ja G. Ränk. Tallinnas oleks pidanud Pirita park-muuseum alustama tööd 1. juulil 1941, kuid algas sõda.

1950. aastast alates tõstis vabaõhumuuseumi rajamise päevakorrale Arhitektide Liit eesotsas K. Tihase ning A. Kasperi, H. Armani, G. Jommi ja teistega. Konkreetsemad ettevalmistustööd algasid 1956. aastal, seekord Kultuuriministeeriumis. Organiseerivates komisjonides tegutsesid lisaks nimetatutele arhitektid F. Tomps ja I. Sagur, ajaloolased H. Moora, G. Troska, A. Viires, O. Korzjukov.

Muuseum asutati 22. mail 1957, tegevust alustas 1. juunist samal aastal. Juulis kinnitati muuseumile 66 ha suurune maa-ala Tallinna lähedal, Kopli lahe kaldal, 19. sajandil rajatud Rocca al Mare suvemõisa alal. Külastajatele avati ehitusjärgus muuseum 1964. aasta augustis.

Nüüdseks on muuseumi territoorium 72,22 ha ja eksponeeritud hooneid 74.

 

Ennistuskoda Kanut lugu

1. detsembril 1986 asutati Riikliku Kunstimuuseumi ja Riikliku Vabaõhumuuseumi restaureerimisosakondade baasil Vabariiklik Restaureerimiskeskus. Keskuse ülesandeks oli tollase Kultuuriministeeriumi (ENSV Kultuurikomitee) alluvuses olevate muuseumide teenendamine ja võimaluse korral ka teiste mäluasutuste abistamine. Restaureerimiskeskuse idee algatajaks ning käimalükkajaks oli tunnustatud nahakunstnik ja nahakonservaator Endel Valk-Falk, kes töötas keskuse juhina selle moodustamisest kuni 1995. aastani. Restaureerimiskeskus sai tööruumid Tallinna vanalinnas endise trükikoja „Kommunist“ hoones Pikk tn 2, kus tegutsetakse tänaseni. Keskuses avati kaheksa töökoda: etnograafilise ja polükroomse puidu, mööbli, maali, naha, tekstiili, keraamika, metalli ja paberi restaureerimise töökojad. Samuti hakkas keskus korraldama muuseumispetsialistidele ja konservaatoritele konsultatsioone ning väljaõpet. Alates 1988. aastast antakse välja erialast ajakirja „Renovatum Anno…”

1990. aastal sai asutus nimeks Ennistuskoda Kanut, mis on tuletatud Taani hertsogi Knud Lavard nimest ja keda teatakse sajandeid Tallinnas tegutsenud käsitöömeistrite kaitsepühakuna.

Alates 2005. aastast pakub Ennistuskoda Kanut ka kultuuriväärtuslike asjade digiteerimise teenust.

Alates 2015. aasta algusest kannab varasem Ennistuskoda Kanut nimetust Konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut.