Lõuna-Eesti

Lõuna-Eesti, vana Liivimaa, on looduslikult kaunis ja vaheldusrikas piirkond.

Viljandimaa oma laugete küngaste ja rohke viljaka põllumaaga oli tihedalt asustatud. See oli üks jõukamaid kante Eestis, kus linakasvatusega rikkaks saanud talupojad ostsid esimestena talud päriseks ja hakkasid juba 1860. aastatel rehest lahus häärbereid ehitama. Mõned neist said isegi rüütlimõisate omanikeks.

Ajalooline Valgamaa, kaunis järvede, metsade ja lainjate põllulagendikega maakond paiknes enamjaolt praeguse Läti aladel, kus oli osalt eesti-läti segaasustus. 1920 loodi Eesti poolele praktiliselt uus Valga maakond, kuhu endisest jäi vaid linn koos lähema ümbrusega. Sellega liideti Tartumaa, Viljandimaa ja Võrumaa Valga-poolsed osad. Uue maakonna piiridesse jääb ka Otepää kuppelmaastik.

Võrumaa võlub oma looduse ilu ja meie mägedega – on ju Haanja kõrgustik kõrgeim ala nii Eestis kui Baltimaades. Samas tegi selline maastik ja kehv mullapind põlluharimise raskeks, siinne talurahvas pidi olude sunnil tihti tegelema kõrvalaladega, eelkõige käsitööga. Nii räägime Haanja mütsitegijatest, vokitreialitest, piibu- ja pillimeistritest.

Vabaõhumuuseumis on praegu avatud kaks Võrumaa talu – 19. sajandi viimase veerandi Ala-Rusi ostutalu Karula kihelkonnast (hiljem Valgamaa), meie ainus memoriaaltalu, ja samast ajast käsitöölise Sepa talu Rõuge kihelkonnast. Rusi naabruses seisab ka väike Ritsu rehemaja Paistu kihelkonnast Mulgimaalt.

Kagu-Eesti omapärast kultuuripiirkonda esindab Setumaa Vanatalo. Setu kultuuris on palju iidseid jooni, samas on seda Vene piiri ääres asuvat ala tugevalt mõjutanud vene kultuur. Peipsiveerelt on pärit vanausulise peipsivene kaluri elamu.